Üksinda tuhandete keskel

12/2012 Erki Tamm, Aima pastor
Kui 40 aastat tagasi valmis Mustamäe lõpus uus maja, sai Aima oma mehe ja pojaga sinna kolmetoalise korteri. Enam ei jaksa 80aastaseks saav väikest kasvu 18 aimavanamemm kaheksandalt korruselt õue tulla. Tema päevad mööduvad koos haige pojaga tubaselt. Abikaasa suri viis aastat tagasi.

„Olen tänulik, et olen hoolitsetud," ütleb ta.


Kuigi Aima on kurb, siis mitte sellepärast, et tervis on kehv või sageli peab olema üksi. Talle teeb muret hoopis muu. „Kahju, et ma pole olnud nii hea, kui oleks pidanud," ütleb vana emake ja ta terased silmad valguvad pisaraid täis. „Palju raskusi elus oleks saanud ära hoida, kui ma oleksin kuulanud teiste nõuandeid. Ma ei taha minna Taevaisa ette tühjade kätega. Tahan, et mul oleks ikka eluvilja ka. Loodan, et mu palved tulevad teistele kasuks."

.


Noorena maalt linna keskkooli tulles juhtus ta Kalju kirikusse. Ühele laulatusele. Seal nägi ta kaastöölist Ühiselu trükikojast kooris laulmas. Just tema mõjul hakkaski Aima külastama Kaljut, kuigi leeris oli ta käinud Kaarlis. „Siin räägiti, et ma pean päästetud saama. Tekkisid usklikud sõbrannad ja oli hea osadus," põhjendab Aima oma valikut ja ka teadlikku otsust oma elu Jumalale anda. Veel tänaseni helistab ta mitme toonase sõbrannaga, kui end üksi tunneb. Mõni tuleb isegi vahel külla. „Olen tänulik, et olen hoolitsetud," ütleb ta. Kahju on tal aga sellest, et abikaasa ja poeg ei tahtnud temaga kirikusse kaasa tulla. Viimane on nüüd ta pidevas eestpalves.
Mitte kogu elu pole Aima Tallinnas elanud. Sünnikodu on siiani alles, Koselt 16 kilomeetrit. Seal sai kirikus käidud oma vanemate ainsa lapsena. Jõuludega seoses meenub Aimale aga päris hirmus lugu. Kord oli ta jäänud üksi tuppa, kus kuusk küünaldes säras. Ju oli ta siis puule liiga lähedale läinud, kui ühtäkki sitsikleit tuld võttis. Õnneks astus sel hetkel tuppa ema, kes väikse lapse põleva kleidi kustutas. Siiski otsib Aima oma kätelt põletusarme. Emagi käed said tütart päästes kannatada. Ka mäletab Aima, et jõuluvana tekitas temas pisut hirmu. Ema ta neis riietes ära ei tundnud. Kaunima jõulukingina meenub aga nukk, kel olnud isegi lutt suus. Veel praegu kisub Aima nägu sellest jutustades naerule.
Veel pole jõudnud, aga jõuluks tahab ta siiski tuba pisut kaunistada. Üksinduse peletamiseks kuulab Aima raadiot ja loeb, kuigi selleks vajab ta luupi. „Jumal tunneb meie raskustele kaasa. Ma loodan tema peale," räägib Aima usu kasust. „Väga kurvastada ka ei saa – tänulik peab olema!"