Heleri Siinor – särtsakas ülistaja Siioni koguduses

05/2018 18 heleri 3
Foto: Hans Heiki Metsamaa.
Sander Tulk, Kuressaare Siioni kogudus

Heleri Siinor on 17aastane tavaline Saaremaa tüdruk. Ta elab Kuressaares, õpib koolis, on Siioni koguduse liige ja aitab seal mitmes valdkonnas kaasa.

Kui kaua sa kristlane oled olnud? Mis moodi toimus sinu pöördumine?

Peres pole mul ühtegi kristlast. Sellel suvel saab kolm aastat, kui ma Jumala oma ellu vastu võtsin. Tegelikult olen ma kirikus käinud pea kuus aastat. See sai alguse Siioni lastelaagrist, kui mu klassiõde mind sinna kutsus. Hakkasin esialgu lastelaagrites käima, pärast seda tuli pühapäevakool ja seejärel juba noortekad. Kui ma hakkasin kooli kõrvalt tööl käima, siis langesin ära. Aga ma võtsin ennast uuesti kokku ja tulin 2015. aastal koguduse suvelaagrisse ning siis võtsin Jumala oma ellu vastu. Seal tegin selle kindla otsuse, et nüüd ma tahan Jeesust järgida.

Kuidas sa Kuressaare Siioni koguduses kaasa töötad?

Ma teenin mõnedes erinevates valdkondades. Näiteks ülistuses, lastetöös ja noortetöös ning köögis aitan ka kaasa, kui vaja on. Koos noortega olen käinud ka teistes kogudustes ja teeninud kaasa ülistusega. Näiteks käisime just hiljuti noortega Tartu Kolgata kogudusel külas, kus mina muusikaga kaasa teenida sain. Saaremaal olen ka Leisi baptistikoguduses muusikaga teeninud.

Pereraadio kuulajad on tõenäoliselt tuttavad sinu laulmisega. Milline on olnud sinu teekond muusikasse?
Muusikaga olen tegelenud nii kaua, kui ma mäletan. Ema pani mind juba pisikesena väikesesse muusikagruppi laulma. Väiksena ei pidanud ma üldse viisi. Mulle meeldis hästi laulda, aga ma ei laulnud hästi. Lasteaias oli mul palju julgust, aga kui kõrvalt kuulata, oli see ikka natuke naljakas... Siis läksin ma muusikakooli, mille lõpetasin eelmisel aastal. Seal hakkas muusika osas ka väike areng toimuma. Viimasel aastal, ehk siis 2016, kui ma just olin kristlaseks saanud, hakkas mind rohkem huvitama ülistus. Sellest ajast peale olen ma üritanud kitarri õppida, et ülistuses kaasa mängida.

Kas sa tegeled lisaks koguduses kaasa teenimisele veel millegagi?

Nagu ma enne mainisin, käin ma koolis – 10. klassis. Peale selle meeldib mulle sporti teha. Mulle meeldib jooksmas käia, ujuda. Ja ma olen ka Fitlife'i klubi liige. Vabal ajal loen meeleldi mõnd raamatut või vaatan filmi.

Kas sa täpsustaksid ka, mis asi see fitlife on?
See on selline spordiklubi, kus saab osaleda erinevates rühmatreeningutes. Saad valida endale sobiliku treeningu ja selles osaleda. Minu lemmikuks on praegu bodycombat, mis on siis energiline treening, kus kasutatakse erinevate võitluskunstide ja paljude muude alade, nagu näiteks karate ja taekwondo, liigutusi.

Kuidas kirjeldaksid oma Piibli lugemise harjumusi?

Ütleme nii, et ma olen algusest peale võtnud vastu sellise otsuse, et ma ei taha lugeda Piibli vaid kohustusest. Mitte nagu niimoodi, et „Oi, nüüd ma pean selle läbi lugema!“ Et pigem iga kord, kui ma seda loen, tahan tunda, et ma vajan seda. Tavaliselt korra päevas ma ikka loen. See oleneb ajast. Ma kas loen seda hommikul või õhtul ja vahel harva saan ma lugeda ka päeval, kuid kooliajal päeval väga ei jõua süveneda.

On sul ka mõni lemmikkirjakoht?

Neid on päris palju. Aga üks kindel lemmik on: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 8:38–39). Kui ma ausalt ütlen, siis ma ei tea täpselt, miks see kirjakoht on mu lemmikuks saanud. Lihtsalt iga kord, kui ma seda loen või mõtlen sellele, tuleb südamesse suur rahu. See teadmine, et Jumal on nii suur ja tema armastust ei piira miski, on lihtsalt vägev.

Kas sul on mõni julgustav nõuanne noortele kristlastele?

Ma mäletan, et kui ma oma usuteed alustasin, ootasin mingit hästi suurt imet. Eriti, kui ma olin alles selline, kes küsis: „Kas Jumal ikka on olemas või mitte?“. Siis ma tahtsin selles täiesti veenduda. Ma tahtsin näha igas päevas midagi suurt või hästi erilist. Praegu ütleksin seda, et me võiks märgata rohkem neid pisiasju, mida Jumal meie elus teeb. Ka see on Jumala arm, kui me tõuseme hommikul üles ja jõuame sinna, kuhu me plaanisime jõuda ning õhtul jõuame tagasi oma voodisse magama. Kõik sellised väikesed asjad.