Päikesesärane lastepäev Otepääl

23 laste lounapaus 2013-106/2013
Kaili Särg, lapsevanem

On 18. mai, suviselt kaunis laupäev. Juba kolmandat korda kogunevad Otepääle Lõuna-Eesti pühapäevakoolid, et tähistada pidulikult hooaja lõppemist. Tänavune üritus toob kohale ligi 70 last Mustveest Antslani.
Lastepäeva korraldajaks on kohalik Palveränduri kogudus. Täna kihab tavapäraselt vaikne kirikuõu eriliselt. Muruplatsile on üles seatud suur värviline batuut, mis lööb kõigi laste näod särama. Sellega kava siiski ei piirdu. Peagi liiguvad kõik osalised kiriku jahutavasse saali. Algab paeluv lugu teemal „Elu on seiklus". Etteaste käigus satume Otepäält päris kaugele, koguni Iisraeli. Kus võikski olla parem koht Meie Isa Palve ühisõppimiseks? Selle meeldejätmiseks on appi võetud kõikvõimalikud nipid, liigutusteni välja.

Ootamatult teeb mu neljane tütar ettepaneku hakata kordama lastepäeval õpitud Meie Isa Palvet.

Pärast aktiivset õppimist rullub meie ees lahti lugu halastajast samaarlasest, mille järel leiavad lapsed üksmeelselt, et alati tuleb aidata kõiki hädasolijaid. Kuid need pole tänased viimased tarkuseterad. Veidi hiljem saame teada, kuidas Pühal Maal kõige paremini eristada juudi päritolu, araablasest või kristlasest naisterahvast. Kõik mainitud kogukonnad võetakse ka ühisesse eestpalvesse. Harivale osale paneb meeleoluka punkti heebreapärane ühistants.

Järgnevalt jagatakse lapsed gruppidesse. Iga grupp läbib neli erinevat töötuba. Suveilma naudivad lapsed seltskondadeks jagatuna nii batuudil hullates kui end sportmängus proovile pannes. Veidi asisem töö on puzzlemäng, kus mööblipoest otsitakse sedeleid, mille alusel moodustuvad küsimused saalis räägitud teemadel. Igas neljas grupis, ka kõige pisemate hulgas, on keegi, kes esitab soravalt ühe punktina küsitud Meie Isa Palve. Veel tõsisemaks lähevad asjad aga neljandas töötoas, kus näpunäiteid esmaabist jagab doktor Toomas Ellervee. Ikka selleks, et me kõik oskaksime halastaja samaarlase kombel abi anda. Seda, et teema tõsidus ei võta ära osaliste huumorimeelt, näitavad aga tohtri kinnilapitud käsivarred ning särasilmsed lapsed, kel suured plaastrid jäsemetel ilutsemas.

Päeva lõpp on eriti magus. Pärast EKB Liidu presidendi Meego Remmeli lõppsõna ja -palvet, antakse kojuminejatele pihku jäätisetops. Proovin kiirustavate maiustajatega veidi juttu teha. Tahan väga teada, milline on pisikeste osaliste mulje möödunud päevast. Ja juba kuulengi 6−9-aastaseid tüdrukuid rääkimas, et päev meeldis neile väga ning eriliselt jäid meelde hüppamine ja näitemängus esitatud laul. Seevastu 5-aastane Mihkel teatab, et tema lemmik oli jalgpall. Mihkel on muuseas poiss, kes kõige pisemate rühmast ainsana teadis Meie Isa Palvet. Küsin temalt, et kuidas see ikkagi selgeks on saanud. Selle peale vastab poiss justkui kõige loomulikuma asjana maailmas: „Emme õpetas, kui ma olin kolmene ja 3,5-selt sain selgeks."
Pärast lastepäeva usutlen veidi kohalikku pastorit Margo Merit. Saan teada, et lisaks ürituse enda organiseerimisele on korraldajatel südames unistus, et selline teenimine aitaks lastel vaimselt kasvada. Kõik usuvad, et koju võeti kaasa suurem igatsus käia Issanda teel. Sel hetkel mõtlen tagasi neile lastele, kellega rääkisin, ning mind närib kerge kahtlus – kõik need batuudid ja sportimine olid lastel nii elavalt meeles, justkui varjutades muu. Aga juba järgmisel päeval saan kinnituse, et meelelahutuse alt koorub lõpuks ikkagi esile sügavam mõte. Ootamatult teeb mu neljane tütar ettepaneku hakata kordama lastepäeval õpitud Meie Isa Palvet ning koguni parandab mu väikese koperdamise õppimise käigus. Seega, päikesesäras külvatud seeme hakkas ikkagi idanema!

23 lastepaev 2013-1