Detsember 2020 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Öeldakse, et eestlased on jõuluusku. – Kuid jõuludki on erinevad – on pööripäevajõulud, kaubanduslikud jõulud ja jõulud, mis viivad meid vastsündinud lapsukese juurde Petlemmas. Maarja toob siin ilmale oma esimese Poja „mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“ Ja siis tulevad karjased väljalt ja targad hommikumaalt, et seda last kummardada. Oleme meiegi üks osa neist tulijaist… Karjastele ütleb ingel: See olgu teile tunnustäheks: „te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“
Hõbedane lõng jõulusõimest ulatub kaasaegsete laste õiguste rahvusvahelise konventsioonini.
See pilt taevasest lapsest „sõimes“ on inspireerinud läbi 2000 aasta kunstnikke, luuletajaid, muusikuid ja kõiki hea tahte inimesi. Sõim meenutab meile, et Jumal ei ole nähtamatult taevas, vaid sai inimeseks selles maailmas. Just selles maailmas leiame hõbedase niidi, mis ulatub tänasesse päeva.
Ligi 200 aastat tagasi, kui Euroopa oli sõna otseses mõttes noor. Saksamaal oli üks kolmandik elanikkonnast alla 16 aastased. Umbes nii nagu praegu arengumaades, inspireeris see pilt pühast perekonnast uuesti ja uuesti kõiki hea tahte inimesi.
Üks Baieri koolirajaja Maria Theresia palub Müncheni peapiiskopilt majanduslikku abi, sest „sõim“ rebeneb. „Sõime“ all peab ta silmas koolimaja, mis on kitsaks jäänud. Ta võrdleb oma lapsi Jeesuslapsega sõimes. Kool on tema jaoks jätkuv jõululugu. Täna kasutame me lasteaia noorema astme kohta sõna „lastesõim“, mis tuleb otse saksa keelest Kindergrippe. Paljud meist on lapsena olnud lastesõime lapsed.
Ka teised kristlikud kirikud ja kogudused pingutavad 19. sajandil laste elujärje parandamise nimel, lastes ennast jumalikust jõululapsest inspireerida. Nagu muuseas hakati sealt innustust saades kõnelema üha enam ka laste õigustest.
See hõbedane lõng ulatub kaasaegsete laste õiguste rahvusvahelise konventsioonini. Nimetan mõned nimed, kes jõuludest inspireerituna sellel teel liikusid.
Kõige tuntumaks laste õiguste eest võitlejaks kujunes Rootsi reformpedagoog Ellen Key († 1926). Tema raamatud „Lapse sajand“ (1900) ja „Noor põlvkond“ (1913) kujunevad siin teerajajaiks. Viimast teost antakse enne I maailmasõda välja 300 000 eksemplari. Ta ütleb: „Galilea puusepa leegitsev mõte – vendlusest – ei anna inimestele rahu, kuni viimanegi ebaõiglus on ühiskonnast kõrvaldatud.“
Pärast I ja II maailmasõda astuvad esile kaks Kristuse sõnumist motiveeritud briti naist: õpetajanna Eglantyne Jebb (†1928) ja tema õde Dorothy Buxton (†1963).
Jebb kirjutab Jeesuse sõnumist (Mt 25) lähtudes: „Last, kes nälgib, tuleb toita. Haige lapse eest tuleb hoolitseda. Mahajäetud last tuleb aidata. Karistatud last tuleb sotsialiseerida. Vanemateta ja põgenevad lapsed tuleb kaitse alla võtta ja neid toetada.“
See sõnum saab aluseks „Genfi lasteõiguste deklaratsioonile“ 1924. aastal, millele järgneb 1959. aastal „ÜRO lapse õiguste deklaratsioon“.
Lõpuks 20. novembril 1989 võtab ÜRO vastu rahvusvahelise laste õiguste konventsiooni. Neli aastat hiljem ühineb konventsiooniga taastatud Eesti Vabariik. Selles kaitstakse lapse õigust oma vanematele, kultuurilisele ja usulisele identiteedile. Õigust haridusele ja väljendusõigusele.
Niisugune on hõbedane niit, mis alates jõuluööst ja ammutades jõudu Jeesuse õpetusest jõuab meie tänasesse ellu. Teatud mõttes oleme kõik selle imelise sõime lapsed, kes avastavad, et Jumal on tõeline ja konkreetne. Ta on armastus, kes on tulnud meie sõime, meie südameisse.
