Aasa küla jõuluime

12/2014 18 aasa kyla

Aasa on väike küla põldude vahel, kaugel suurest linnast. Kunagi oli seal palju talusid. Inimesed tundsid üksteist, said sageli kokku, vahetasid uudiseid ja pidasid pidusid. Lapsed läksid hommikul külakooli ja pärastlõunal mängisid üheskoos. Kuid maaelu muutus kiiresti ja viimaks oli külas veel üksainus tegutsev majapidamine.

Maaelu muutus kiiresti ja viimaks oli külas veel üksainus tegutsev majapidamine.

Kui lapsed sirgusid suuremaks, jätsid paljud Aasa maha, et mujal edasi õppida ja tööd leida. Kui neil endil olid juba lapsed, tulid mitmed tagasi. Vanad taluhooned lammutati ja ehitati uued ühepereelamud, mille ümber olid iluaiad ja iga maja ees laste mänguplats. Kool oli suletud. Lapsed veeti hommikul autodega linna, kus töötasid ka nende vanemad.

Külas lapsed peaaegu ei tundnudki üksteist, kuna nad jõudsid linnast koju õhtul pimedas. Vahel mängisid nad oma õues, aga kui oli liiga igav, meelitas neid ka Lepikute talupidamine. Seal oli lehmi ja sigu, hoovis määgisid lambad ja kaagutasid kanad. Lapsed vaatasid huviga, mis seal sünnib.
*


Kord, kui Britta ja Hans aia otsas loomi uudistasid, tulid mööda kolm poissi, keda nad ei tundnud, kuigi olid vahel näinud. Poisid naersid: „Noh, titakesed, kas te pole kunagi kanu näinud!" Üks poiss ütles: „Lepikud on peast segased. Nad pistavad teid lauta kinni, kui te siin niimoodi jõllitate. Ühesõnaga, tehke, et siit kaote!" Kiiresti jooksid mõlemad koju.

Lepiku perenaine otsustas küpsetada igale perele suure südamekujulise leiva.

Õhtulauas jutustasid Britta ja Hans oma vanematele, mis talu juures oli juhtunud. Vanemad ütlesid seepeale: „Ka meie ei taha, et te seal lauda ümber hulgute. Lepikud ei sobi nagu üldse meie külla. Nemad rügavad oma seasõnniku ja lehmakookide vahel ega räägi peale loomade mitte kellegagi."

Lapsed pomisesid vastu: „Aga teie räägite ju ka peaaegu ainult mobiilidega. Millal te viimati naabriga rääkisite?" Vanemad vastasid: „See on midagi muud. Õhtul koju jõudes on meil sageli veel palju asju organiseerida. Päeval ei ole selleks üldse aega – linnas tuleb tööd teha. Me ei taha ju ühel päeval jälle talulaudas sõnnikut kühveldada." Nii mõtlesid Aasa külas vist kõik. Keegi ei tahtnud enam Lepikutega samal tasemel elada. Kunagised külalapsed olid suutnud ehitada üles teistsuguse elu ja arvasid nüüd, et nad on kuidagi „paremad".
*
Talvel istusid kõik peaaegu ainult toas. Värskelt sadanud lumi täiskasvanuid ei huvitanud ja lastel läks õues üksinda igavaks. Enne jõule lumesadu tugevnes. Sadas terve päeva ja öö. Hommikul ohkasid vanemad, et peavad nii palju lund rookima ega tea, kuidas nad linna jõuavad. Õnneks lükkas seekord üks suur masin peatee lahti.

Järgmisel ööl tuli tõeline lumetorm. Ümberkaudsetelt põldudelt keerutas see kohati kõrged vallid kokku. Kui pereisa hommikul välisukse avas, ei uskunud ta oma silmi – lumi ulatus rinnuni. Iluaia põõsastest polnud pea midagi näha. Isa hüppas kiiresti oma suusaülikonda ja tõmbas kummisaapad jalga. Ta ronis hange otsa, aga vajus kohe sinna sisse. Vaevaga töötas ta ennast garaažini. Kuid oli täiesti lootusetu autoga kuhugi sõita. Kõikjal paistis vaid valge lumi. Higimullid otsa ees, tagasi tulles ütles ta: „Me oleme lumme maetud ja seda põhjalikult. Siit külast ei sõida täna keegi välja!"

Britta ja Hans juubeldasid – kool jääb ära! Vanemad ei teadnud, mis teha. Kindlasti läheb vähemalt pool päeva, enne kui mõni suurem masin siit läbi sõidab. Aga kui sadu ei lõpe, ei pääse keegi autoga nagunii välja. 19 toidukelk

Perekond Männikud otsustasid esmalt hommikust süüa, kuid leib oli just otsakorral. Siis nad taipasid, et külas pole enam toidupoodi ja kuidagi tuleb oma varudega läbi ajada. Oli väga omapärane tunne – luku taha pandud inimese tunne. 
*
Kella 11 paiku kuulsid nad äkki müra. Isa Männik läks magamistoa aknast vaatama, et mis on lahti. Müra tuli Lepikute talu poolt. Peremees sõitis oma traktoriga õuest peateele. Siis tuli lumesahk lähemale ja lükkas kahele poole teed suuri lumevalle. „Loodetavasti sõidab ta ka teised külateed läbi," mõtles härra Männik, „siis saaksime me vähemalt külavahel liikuda ja omavahel aru pidada."
„Aga miks peaks ta seda tegema," arutas ta, „külarahvas ei taha ju temaga tegemist teha. Piima ja mune ostavad kõik pigem supermarketist kui talumehelt ja kui too traktoriga mööda sõidab, pööratakse pead meelega kõrvale." Härra Männik oli põnevil, mida Lepik teha võtab. Enne peateed pööras ta tõepoolest Aasa ringteele ja vabastas ka selle lumevangist. Seejärel sõitis ta oma koduõue tagasi.

Härra Männik tormas elutuppa ja ütles: „Lähme õue ja teeme väljapääsu ringteele vabaks! Talumees Lepik lükkas selle lumest puhtaks." Britta ja Hans, ema ja isa hakkasid tööle ning tunni aja pärast oli rada olemas. Ka naabrid vasakul ja paremal kasutasid sama võimalust.

Härra Männik poetas neile: „Ma ei tea, kas keegi teine oleks nii teinud? Me olime ju Lepikute suhtes nii tõrjuvad, vähemalt sellest ajast peale, kui mina siia kolisin." Teised naabrid ei pidanud seda nii tähelepanuväärseks. „Küllap ootab, et me nüüd tema piima ostma läheme. Seda tegi ta ikka tagamõttega," arvas proua Tamm vastasmajast. Härra Männik raputas vaid pead ja läks oma pere juurde tagasi.
*
„Tulge," ütles ta, „lähme Lepikut tänama! Ütleme talle, kui väga me rõõmustame tema lumelükkamise üle. Võime ju ka küsida, kas tal piima ja mune on. Kindlasti ei saa ka tema praegu neid turule viia ja meile kuluks ära küll."
Britta, Hans ja isa-ema läksid niisiis Lepiku tallu. Peremees oli ametis õuelt lume lükkamisega ja imestas külalisi nähes. Kui Männikud teda tänasid, siis ta isegi veidi punastas. Ta müüs meeleldi piima ja mune ning lisas: „Piimaauto ei pääse sellise ilmaga nagunii siia. Kogu piima ei suuda me aga ise ka töödelda." „Muide," ütles Lepiku naine, kes parasjagu majast välja tuli, „meil on aidas mitu kotti jahu. Ma võiksin küpsetada leiba kogu külale, kuna praegu ei pääse siit keegi ei välja ega sisse."

Ema Männikule tundus see tõeliselt vahva, et ta võib saada värsket leiba, kartis ainult, et teised uusasukad on siia tulemiseks liiga jonnakad. Nad üritavad pigem oma konservidega läbi ajada kui Lepikute abi vastu võtta. „Tänan, meie võtaks hea meelega. Me hakkame üle päeva teie juurest leiba ostma. Sellega võite arvestada!" Perekond Männik oli rõõmus. Talupidaja Lepiku abil ei tule neil küll mingeid toiduprobleeme.

Järgneval päeval aina sadas ja tugev tuul keerutas lund igale poole. Enne jõule ilm muutus. Temperatuur tõusis üle nulli ja kõik kartsid, et nüüd tuleb veel suurvesi. Pärastlõunal sadas koguni vihma. Kuid siis keeras äkitselt külmaks. Lume vesine pealispind külmus imekiiresti. Korraga olid kõik teed kiilasjääs ja nüüd ei suutnud enam keegi midagi ette võtta.

Enamus külaelanikke polnud oma jõuluoste veel teinud, sest nad ootasid ilma paranemist. See järsk külmahoog kriipsutas aga kõik plaanid läbi. „Mis me nüüd teeme?" küsisid nad üksteiselt, kuid vastust polnud kellelgi.
*
Perekond Männik ütles: „Meie läheme homme Lepikute poole ja küsime, mis varusid neil veel on?" Talus oli piisavalt ka juurvilja ja liha, mida oldi valmis meeleldi müüma. Kui naabrid nägid, et Männikute kelk läks oma talust saadud kaubakoormaga mööda, hakkasid paljud järele mõtlema. Talumees Lepikut polnud nende jaoks enam olemas olnud ja minna nüüd temalt abi lootma... See oli nii ebameeldiv mõte, et nad otsustasid pigem kesise jõululauaga leppida.
Lepiku perenaine aga mõtles jõululaupäeval oma jahutagavarale ja otsustas küpsetada igale perele suure südamekujulise leiva. Pätside juurde lisas ta sildid: „Soovime rõõmsaid jõulupühi ja abistaksime kõiki oma toiduainetega! Perekond Lepik." Inimesed olid väga üllatunud, kui said oma majauksel Britta ja Hansu kaudu tervitusleiva.

Nüüd ei arutanud keegi enam pikalt. Peagi sagis inimsumm Lepikute õuel. Lapsed mängisid kassidega. Perenaine ulatas sooja piima ja inimesed ostsid jõuludeks toitu. Kõik said isekeskis jutujärjele, rääkisid oma lapsepõlvest ja leidsid äkki, et küll on tore oma külas jälle kokku hoida.