10/2015 
Aare Tamm, Ridala baptistikogudus
Põrgus oli tähtis päev. Välja oli kuulutatud suur koosolek-nõupidamine. Kõigi põrguliste kohalolek oli kohustuslik. Põrguliste seas liikus kuuldus, et Peasaatan pole Eesti tööga rahul. Räägitakse küll, et kõige ilmalikum maa, kuid usku Jumalasse on veel liiga palju. Kõhklejaid on, kuid nende arv on järjest kahanenud. Muudkui, et keegi peab ikka kusagil olema! Saatan on. Põrgu on. Mida teile veel tarvis peaks olema? Oodata oli tähtsaid suuniseid edukamaks tööks. Põrgu vägi peab Eestis tõusma ja tegevus laienema. Hüüavad seda maad veel isekeskis Maarjamaaks. Saatana tagahoov peab see olema!
Seejärel astusid üksteise järel saali põrguvürstid: Pugeja, Pealekaebaja, Valetaja ja Nuriseja.
Peasaatan koos põrguvürstidega pidid kõik kohale tulema. Süngetelt, tumepruunidelt saaliseintelt paistis punakat tõrvikutuld. Saal oli kahelt realt täis tahumata plankudest pinke. Neid oli nii palju, et otsa polnud nähagi. Saali ees laval ilutses paksudest plankudest massiivne laud ja selle taga pikk samast materjalist pink. Laud oli kaetud musta sametist kattega, kus ilutsesid karikad rummiga. Keset lauda, auväärsel kohal, ilutses kolmeteistharuline küünlajalg, mis oli kaunistatud pealuude ja kontidega.
Terve saal oli juba aegsasti põrgulisi täis. Kõik piidlesid kartlikult ukse poole. Ikkagi suured ja tähtsad ülemad olid tulemas. Iga nende sõna on põrgulistele seaduseks. Seega väga tähtis. Kollane väävlisuits hõljus vabalt põrguliste kohal. Õhkkond oli nii põnev, et isegi väävli suits ei pakkunud sedakorda neile mingit naudingut.
Korraga kõlas kellegi kile hääl üle vaikse saali: „Tulevad! Nad tulevad! Püsti!" 
Saalitäis põrgulisi otse visati püsti. Nad seisid tikksirgelt. Mustad tunked üll ja kapuutsid peas. Sarvemuksud turritamas läbi kapuutside. Kume trummipõrin kõmises vägevasti, tungis otse luust ja lihast läbi ja ajas karvad püsti. Ja siis astus kõige ees saali Peasaatan. Pikk, sirge rühiga põrgu valitseja. Tal olid seljas mustad läikivad nahkriided, peas teravate sarvedega kiiver ja rautatud kabjad astusid võimukalt läbi põrguliste väe. Mõlemad rinnaesised olid täis põrgu ordeneid ja medaleid, mis kõlisesid sammude taktis. Kui põrgu valitseja ehk Peasaatan oli jõudnud saali keskele, kõlas käsklus: „Nüüd!" Hetkega laskusid põrgulised ühele põlvele ja surusid parema käe vastu rindu. See oli alistumise ja sõnakuulmise märgiks. Põrgus peab valitsema kord! Seejärel astusid üksteise järel saali põrguvürstid: Pugeja, Pealekaebaja, Valetaja ja Nuriseja. Ka vürstide rinda ehtisid aumärgid, mis näitasid nende põrguteeneid. Seal olid Mao orden, Vennatapu aumärk, Biileami eksitaja märk, Batseba orden ja terve rida põrgu võite tunnustavaid aumärke. Olgugi et need olid olnud ajutised edusammud, aga ikkagi. Tavalistel põrgulistel oli vaid üksikutel mõni tilluke aumärgike. Nemad pole ju vürstid.
Olen ärgitanud ikka taga rääkima neid, keda kohal pole.
Kui kõrgem põrguvalitsus oli laua taga istet võtnud, viipas Peasaatan käega ja jälle kõlas kile hääl: „Kohtadele!" See tähendas, et põrgulised tohivad istet võtta. Põrgus valitses hauavaikus. Keegi ei julgenud valjusti hingatagi.
Peasaatan tõusis laua taga püsti ja surus rusikas käed lauale. Ta lasi võimuka pilgu üle saali libiseda ja käratas: „Ma ei ole rahul Eesti tööga! Mis see siis olgu? Kas see on lasteaed või on põrgu?! Ma kuulen liigsest leebusest ja vähesest ettevõtlikkusest. Ma kuulen kaotustest ja laiskusest!"
Pugeja kargas laua taga püsti ja hakkas püüdlikult plaksutama. Lootes, et teised löövad kaasa. Aga keegi ei plaksutanud. Nuriseja sosistas Pugejale kõrva: „Vara veel!"
Isegi Peasaatan saatis Pugeja poole halvustava pilgu. Pugeja, muidu tubli sorts, aga natuke naiivne! Ta jätkas rõhutatud karmusega: „Meie ei saa leppida Eesti olukorraga. Muudkui et Maarjamaa ja Maarjamaa. Jeesuse ema maa. Kirikutel ristid peal ja rahval ristid kaelas. Kõik lipud, kivid ja sambad ära õnnistatud. Kuhu see kõlbab?" Edasi Peasaatan ei jõua. Nuriseja kargab püsti ja karjub: „Vastik! Vastik! Vastik!"
„See on tõesti vastik ja see peab muutuma. Meie
ülesanne on Jumal tõsiselt välja vihastada, nii et ka tema peab tunnistama põrgu väge. Mõningaid edusamme juba on, nagu näiteks see sooneutraalsuse seadus, mille kiriku oma liikmed Riigikogus vastu võtsid. Näis, mida nüüd Jumalal öelda on? See on ikkagi suur põrgu edusamm. Ma toonitan – selle seaduse poolt olid Riigikogus olevad kristlike koguduste liikmed! Niipalju need Jumala kogudused väärt on! Kui nad seda seadust rakendama ka saavad, siis alles läheb pidu lahti ja põrgu saab maa peal võimust. Eesti on Euroopas üks usuleigemaid maid, aga siit annab veel edasi minna. Eesti peab saama jumalavaenulikumaks maaks maailmas, alles siis on meie võit!"
Peasaatan kummutab laualt karikast hea lonksu rummi kurku ja noogutab Pugeja poole. See kargab püsti ja karjub; „Hurraa! Elagu Peasaatan!" Ise plaksutab kõigest väest. Nüüd on kõik püsti ja plaksutavad. Saalis on vilekoor hoo sisse saanud ja trambitakse ka jalgadega. Tõeline põrgu, nagu üks põrgu peab olema. Peasaatan tõstab käe ja nõuab vaikust. Ta jätkab: „Vähe sellest, et peapiiskopiks valiti noor elujõuline mees, nad valisid koguni kolm piiskoppi! Mis sellest nii välja tuleb? Ka meie valime põrguvürste juurde. Ja mitte ainult kolm, vaid kolmkümmend! Eestis ajab mul karva püsti mingi „elumuutev liikumine". Kas enam kommetest ei aita? Eluaeg on nimekristlased ruulinud. Nüüd hakkavad veel elu muutma ja veel Kristuse eeskuju järgi. See tuleb ära lõpetada! Selle nõupidamise eesmärk, mu tublid põrgulised, on täna endale tarkust sarvede vahele juurde saada." Nüüd noogutas Peasaatan Pugeja poole. See kargas jälle püsti ja hakkas püüdlikult plaksutama. Taas tõusid kõik vürstid ja plaksutasid kaasa. Saalitäis sortse plaksutas ja vilistas pealiku tunnustuseks. Lõpuks viipas Peasaatan käega ja käteplagin lõigati kui noaga katki. Peasaatan pöördus kõigepealt Pugeja poole: „Pugeja, anna aru. Mis sa oled teinud või tegemata jätnud? Millised on sinu ettepanekud meie töö parandamiseks?"
„Oo, aulik Peasaatan! Ma olen ööd ja päevad kiitnud sinu vägevust ja olen sellest kõigile rääkinud. Maa peal on registreeritud isegi mitmeid Saatana kogudusi, kus sind ülistatakse ja teenitakse. Asi liigub selles suunas, et sinu kogudused saavad samad õigused, mis Jumala kogudused. See on tõsine saavutus, sest sinu kogudused on enam maad võtmas just kristlikes maades. Ega Eestigi sellest reast välja jää. Samuti on kogudustel palju erinevaid vaime, mis koostööd takistavad. Ikka üks vägevam kui teine ja üks püham kui teine. Seda kõike ma olen saavutanud sinu targal juhtimisel. Ma teen ettepaneku Peasaatanat selle eest autasustada põrgu kõrgema ordeniga!"
Ütles, pööras pea alandliku kummardusega Peasaatana poole ja hakkas jälle plaksutama. Ja mis teistelgi üle jäi? Ikka kaasa plaksutada. See ikkagi Peasaatana auks ja ega Pugejagi tähelepanuta jäänud. Olgu, et põrguvürstid kirusid vaikselt oma nina alla Pugeja pugemisi. See ei meeldinud neile. Aga eks sa proovi seda välja näidata! Pugeja on ju Peasaatana lemmik.
Iga uus tuleb rääkida pühamaks kui eelmised.
Nuriseja pomises oma nina alla vaikselt, nii et ainult põrguvürstid kuulsid: „Vastik! Vastik! Vastik!" ja ise plaksutas edasi. Teised vürstid muigasid, ainult Pugeja kõrvalestad värvusid punaseks ...
Peasaatan muheles ja noogutas tunnustavalt. Peaks mõtlema Pugeja nimetamist põrgu suurvürstiks, käis mõte läbi Peasaatana pea. Üks andunud ja ustav sulane, kellel on palju järgijaid isegi kristlikes kogudustes. Ta teadis hästi, et Pugeja on silma ees üks ja seljataga hoopis teine. Nagu ka tema järgijad maa peal. Koguduses on nad silma ees vagad ja andunud usuinimesed. Mõned isegi pastori abid, aga seljataga kiruvad mis kole. Tubli Pugeja! Ilma sinuta oleks põrguvärk palju lahjem!
„Noh, Pealekaebaja, millega sina saad kiidelda?"
„Ei saa öelda, et ma just suurt edu oleks saavutanud, aga midagi ikka. Olen olnud aktiivselt tegev kristlike koguduste vendade koosolemistel ja jutuajamistel. Olen ärgitanud ikka taga rääkima neid, keda kohal pole. Inimesed on hästi omaks võtnud mõtte, et teiste vigadest rääkimine toob rääkijale kuulsust ja au. Ja kus vähegi annab, lisatakse vürtsi juurdegi. Teiste vead torkavad kaugelt silma ja katavad oma vead kinni. Nüüd on internetiaeg ja ma olen seda hoolsasti ära kasutanud. Kaeban, kelle peale vähegi kaevata annab. Ikka selle vana tarkuse järgi nagu Paabelis – kui neid saab riidu ajada jumalakartuse ja pühitsuse pärast, siis on tõsine riid lahti. Mehed võtavad innukalt üksteise arvatavad eksimused üles ja aina tümitavad. Ühe laulu pärast kolgivad üksteist juba terve aasta ja lõppu pole veelgi näha. See on suur saavutus. Ja ega siin naisedki maha jää. On lõbus jälgida, kuidas igaüks midagi jutule omalt poolt juurde lisab. Lõpuks tuleb välja selline lugu, et isegi mina poleks osanud sellist välja mõtelda.
Salakaebused ja kaebekirjad aitavad koguduses võimuvõitluses edasi trügida. Ikka, et teine on paha ja mina olen illi-kuku-pai. Pealekaebamine on meie suur võimalus, sest inimesed armastavad ikka teiste vigu rohkem näha kui oma puudusi. Kui siis kellelgi tagarääkimise pärast süda valutama hakkab, lasen neil paluda Jumalalt andeks, et järgmine kord jälle sama rada käia. Seda olen ma püüdnud isegi Jumalale meelde tuletada – et näe, nad lausa naeravad Sinu käskude üle. Sina ütled, et ärge rääkige paha üksteisest, aga need arvavad, et sina annad andeks ja nemad võivad teha, mis tahavad."
Nüüd Peasaatan elavnes ja küsis: „Ja mida Jumal selle peale kostis?"
„Jumal ei kostnud midagi. Nagu mind poleks olnudki. Aga tänu pealekaebamisele saab mõnigi mees või naine teiste pilgu enese pealt ära veeretada. Küll on hea, et kogudused on Piiblist ära kaotanud koha, kus soovitatakse: „Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad." Milline alandav nõue! Olen selle sõna inimeste jaoks pööranud pea peale: Pane tähele teisi ja õpetust! Edasi läheb juba meie meelt mööda. Kisuvad omavahel nii, et karvatutid lendavad! Maa peal on kord juba selline lugu, et väärtustatakse seda, mis on paha. Olgu selleks mingi õnnetus või kuritöö. Siis müüb ajaleht ja müüb raadio, telerist rääkimata.
Pealekaebamine on meie edu võti ka kogudustes!"
„Tubli, istu, Pealekaebaja! Valetaja, mis sinul öelda on?" kiirustas Peasaatan edasi. Aitab plaksutamistest küll. Iseasi, kui see just tema auks tuleks. Valetaja ajas ennast püsti ja algas mesimagusa häälega: „Kui kõik põrgulised nii agarad oleksid kui mina, siis oleks juba põrgus ruumipuudus. Sina, auväärt Peasaatan, oled ju vale isa. Ma olen ikka püüdnud sinu jälgedes käia. Isegi üks inimene on osanud öelda, et kui kümme korda midagi valetada, siis üheteistkümnendal korral on see tõsi. Seda teed olen ma käinud usinasti. Ma olen neile korrutanud, et Jumalat ei ole, et põrgut ei ole. Et vastutust ei ole, et surma järel ei ole lihtsalt enam mitte midagi. Olen öelnud, et kui on raske, siis silmus või kuul on kohene abi, mis probleemi sedamaid ära lahendab. Vastutust ju ei ole kellegi ees. Tee kõik, mida süda lustib. Valeta, varasta, peta ja tapa. Peaasi, et sa ise kasu saad. Ei ole ei taevast ega põrgut. Peaasi, et keegi ei pea millegi eest vastutama. Ja inimesed usuvad. Usuvad valet. Kristlik moraal saab maha maetud ja raske kivi ka veel hauale veeretatud. Tõest ei hooli keegi. Kogudustes olen külvanud valeõpetuste seemet ja see tärkab. Pühakirjast annab palju uusi õpetusi välja otsida. Pane ainult rõhk teise kohta ja asi läheb. Aga iga uus tuleb rääkida pühamaks kui eelmised. Nii läheb vale paremini peale ja leiab järgijaid. Kes enam kiriku praktikast ja ajaloost hoolib? Iga uus on huvitavam, ajakohasem ja moodsam. Vale õitseb ja kannab rohket vilja."
Peasaatan noogutas. Valetajale peaks ka aumärgi annetama. Aumärgid võivad ju mitut järku olla. Temale endale kõrgem aumärk, näiteks põrguleekidega, vürstidele madalam ja lihtpõrgulistele veelgi lihtsam märk. Selle üle saab mõelda. Kes siis veel on ära kuulamata? Muidugi Nuriseja.
„No, Nuriseja. On sul ka millestki rääkida?"
Nuriseja venitas ennast mossis näoga pingilt üles, nagu tehtaks temale koledat ülekohut. „Kõik on paha! Inimesed on pahad, nad on liiga rahulolevad.
Nurisevad vähe. Koguduses aina noogutatakse kaasa ja öeldakse „aamen"! Kuhu see kõlbab? Nurisema peab! Aga nemad ei nurise. Vastik! Vastik! Vastik! Ei oska muud midagi kosta. Ainult hea on olnud see, et ma ka kogudustes olen mõningal määral saanud nurinat tekitada. Seda ma püüan edasi teha. Nurisevad pastorite peale – need lausa vigadega. Nurisetakse ülistuse poolt ja vastu. Kihvt ju! See on huvitav, et ühe ja sama asja pärast saab riidu kiskuda. Üks ütleb ja, teine ei. Nurisemisetöös vajan ma enam abiväge. Siis saame põrgu lõpuks viia maa peale. Nuriseda annab kauba külluse ja vähesuse üle. Valitsuse poolt ja vastu.
Mis tähendab valitsuse eest palvetada? Rooska neile kõigile! Muidu, võta sa kinni, hakkabki mõni meelt parandama või tärkab südametunnistus. Vastik! Vastik! Vastik!"
Peasaatan tõusis väärikalt püsti, köhatas hääle puhtaks ja kamandas: „Nüüd, sortsid, tööle! Põrguvürstid juhivad teid ja te saate meie reservist veel abiväge juurde. Pealekaebaja ja Valetaja nimetan suurvürstideks. Pugeja ja Nuriseja saavad põrgu suure aumärgi ja iga vürst võib valida oma pooldajate seast kümme uut vürsti endale abiks. Koosolek on lõppenud."
Aga kus nüüd alles läks sebimiseks. Iga sorts püüdis oma vürsti tähelepanu võita, et ametiredelil põrguvürstiks tõusta. Peasaatan pääses vaevu selle segaduse keskelt minema. Tallavad või ära! Saamahimu on suur himu. Põrguvürst on suures aus ja tema sissetulek on arvamata suur ja au veel suurem. Aga nüüd – hoia alt, Eestimaa! Põrguvägi asub rünnakule!
Peasaatan jälgib seda möllu ukse pealt ja ohkab raskelt – kui ainult Jumal vahele ei astuks!!!
