Otsing

02/2016
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

„Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid” (Kg 1:9–10).

Müürid ja tarad ei kerki pelgalt riikide vahele, vaid ka inimeste südametesse.

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – põgenikutont. See Marxilt ja Engelsilt laenatud fraas uues kuues ilmestab nüüdset Euroopat tabanud migratsioonikriisi. Kuni 60 miljonit inimest üle maailma on sunnitud pagulastena oma kodudest (Süüria, Afganistan, Iraak, Somaalia, Eritrea, Ukraina jne) lahkuma kas sõjalise konflikti, tagakiusamise või inimõiguste rikkumise pärast. Enamus neist liigitub küll sisepõgenikeks, kuid kümned miljonid otsivad turvalist paika väljaspool oma päritoluriiki. Neile lisandub veelgi suurem hulk muudel, nt majanduslikel põhjustel rändlejaid. Ligi pool maailma kõikidest põgenikest on lapsed.



Sajad tuhanded põgenikud üritavad siseneda Euroopa Liitu ning pääseda turvalistesse ja jõukatesse Vana Maailma riikidesse. Balkani väikeriigid, nagu Sloveenia ja Horvaatia, üritavad lootusetult võidelda massilise põgenikevooga ja kuulutavad apokalüptiliselt Euroopa Liidu lõpu algust. Kreeka on juba ammu kaotanud kontrolli oma, ja ühtlasi Euroopa Liidu, piiride üle, sellal kui Ungari püstitab piiritarasid. Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri sõnul võib eurooplaste vana unistus ja väärtus – piirideta Euroopa – praegusel kujul peatselt oma lõpu leida.

Kuid mündil on ka teine pool: analüütikud räägivad uue piiri tekkimisest vana ja uue Euroopa vahele. Müürid ja tarad ei kerki pelgalt riikide vahele, vaid ka inimeste südametesse. Isegi poliitiliselt stabiilsed vana Euroopa esindajad, nagu Saksamaa ja Skandinaavia, kes põgenikele lahkelt oma uksed avasid, ägavad nüüd oma külalislahkuse tagajärgede all ning otsivad lahendusi, kuidas tülikaks muutunud külalistest lahti saada.

Migratsioon ehk ränne on maailma globaliseerumise üks võtmetegureid.

Erinevad poliitilised jõud on ühel meelel selles, et kui soovitakse turvalist tulevikku, siis tuleb kaitsta seda, mis meile kuulub – territoorium, väärtused, sotsiaalsed struktuurid, kultuur või ka usulised tõekspidamised. Kui ei, siis võib meid ees oodata poliitiline, ideoloogiline ja kultuuriline kollaps – midagi sellist, mida saksa ajaloofilosoof Oswald Sprengler kirjeldas fatalistliku mõistega õhtumaa allakäik. Tema käsituse järgi on suurtel kultuuridel oma eluaeg, mille keskmine pikkus on poolteist tuhat aastat. Hilisantiigi suurest rahvasterändamisest ja Lääne-Rooma impeeriumi langemisest ongi praeguseks möödunud ca 1500 aastat.

Euroopat tabanud massimigratsioon on seega toonud nii poliitilistes kui ka meedia- ja teadusringkondades käibele termini, mis näis juba pikka aega kuuluvat ajaloo prügikasti. See on rahvasterändamine, mida germaani teadlased nimetavad uhkusega suureks rahvasterändamiseks ja romaani teadlased põlgusega barbarite sissetungiks. Ajalooliselt leidis see murranguline sündmuste ahel aset 4.–6. sajandist ja selle üheks kulminatsiooniks oli Rooma vallutamine 410. aastal. Koos linnaga langes ka müüt Igavesest Roomast.

Semiootik Umberto Eco kuulutas 1990. aastal prohvetlikult, et me astume peatselt uude rahvasterändamise ajastusse. Eco nägi paralleele nende sündmustega, mis leidsid aset poolteise aastatuhande eest, kui põhjast ja idast Rooma impeeriumi aladele siirdunud suured sisserändajate hulgad viisid maailmariigi languseni. Niisiis on õigustatud järgmine küsimus: kas me elame uue rahvasterändamise ajastul, mis võiks ühtlasi ette kuulutada senise Euroopa langust?

Klassikalisel rahvasterändamise perioodil võtsid relvastatud „barbarid“ Rooma impeeriumi lääneosas sammhaaval võimu üle. Utreerides väljendatuna andis Rooma ennast ise ära.
Rahvasterändamine on mõiste, mis tekitab erinevaid hirme, osalt ka seetõttu, et sellega on seotud valed ettekujutused. Viini ülikooli keskaja professori Walter Pohli sõnul on moonutatud mälestus hunnide, vandaalide või gootide sõjaretketest aidanud kaasa vaenlaskuvandi loomisele ja uute ohtude ettekujutamisele. Tema sõnul pole termin rahvasterändamine kuigi täpne: ei rännanud toona ega rända ka praegu terved rahvad. Siiski võib pilguheit sajandite taha meile midagi olulist õpetada.

Naaskem selle retrospektiivi juurde taas pärast seda, kui oleme põgusalt tutvunud mõne rahvastiku rännet puudutava põhimõistega, mis aitab migratsioonikriisi paremini käsitada.

Ühed otsustavad lahkuda, samal ajal kui teised samades tingimustes elavad inimesed jäävad paigale.

Rändamine näib olevat midagi inimesele üldomast. Migratsioon ehk ränne on maailma globaliseerumise üks võtmetegureid. Termin migratsioon tähistab inimeste pikaajalist ümberasumist geograafilises ja sotsiaalses ruumis. Võõrsil viibimise kestus on mõistetunnusena ebaoluline, kuni tegemist pole näiteks turismi, palverännaku, nomaadliku või vagabundliku eluviisiga. Siseränne leiab aset omal maal, välisränne ületab riigipiire. Tööturu globaliseerumine ja hariduse ning teaduse rahvusvahelistumine raskendab migratsiooni ja mobiilsuse ühemõttelist defineerimist ja eristamist.

Migratsiooniotsused sõltuvad oluliselt sotsiaalkultuurilistest teguritest. Igasuguse migratsiooniga kaasneb mitmeid põhimõttelisi küsimusi, nagu neid on sõnastanud näiteks Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson ja tema kolleegid artiklis „Vabatahtlik ja sunniviisiline ränne Eesti migratsiooniloos“ (2011). Miks inimesed lahkuvad oma kodumaalt? Mille alusel valitakse rände suund? Miks ühed otsustavad lahkuda, samal ajal kui teised samades tingimustes elavad inimesed jäävad paigale? Miks ühed pöörduvad koju tagasi, teised jäävad aga alatiseks võõrsile? Keda üldse saab pidada migrandiks ja mida migratsiooniks?

Nüüdisaegses migratsiooniuurimises püütakse rände seletusmudeleid vähendada ja sõnastada selle asemel dihhotoomiaid (kaheksjaotus, vastandus). Paiksuse ja mobiilsuse kõrval on üheks peamiseks arutlusobjektiks sunniviisiline ja vabatahtlik migratsioon. Saksa sotsioloog Christoph Butterwegge toob esile migratsiooni tänapäevase polariseerumise: viletsus- ja põgenemismigratsioon versus eliidi- ja eksperdimigratsioon. Nii on maailmas liikvel nii sundmigrante (sõja, diskrimineerimise, loodusõnnetuste jms eest põgenejaid) kui ka vabatahtlikult, peamiselt majanduslikel kaalutlustel rändlevaid töö- ja haridusmigrante. Viimaste eristamine ei ole lihtne, sest sõjapiirkonnast põgenejal võib olla ka isiklik soov parandada perekonna majanduslikku olukorda ja võimaldada oma lastele paremat haridust.

Jaakob oli sunnitud oma pojad puuduspõgenikena Egiptusesse saatma, et nad kodumaal nälga ei sureks.

Tänase Euroopa migratsioonikriisi keskmes on kahtlemata põgenik, täpsemalt väljendudes pagulane. See on Genfi konventsiooni (1951) järgi „isik, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda“. Niisiis on pagulane sunniviisiline emigrant, kelle suhtes võiks ja peaks ühiskond üles näitama mõistmist ja võimaldama talle vajadusel poliitilist varjupaika ehk asüüli. Kas me tunneksime täna kaasa Joosepi, Maarja ja Jeesuse pagulasperele, kes põgenesid Issanda ingli õhutusel Heroodese kättemaksu eest Egiptusesse?

Aivar Jürgenson vahendab eelnimetatud artiklis saksa migratsiooniloolase Jochen Oltmeri 2007. aastal visandatud sunniviisilise migratsiooni tüpoloogiat: 1) põgenemine kui reaktsioon eluohtlikule olukorrale; 2) evakueerimine kui sundabinõu: lühiajaline ränne kriisipiirkonnast teisale, kusjuures eeldatakse tagasirännet; 3) pagendamine kui sundabinõu rahvastiku ühest kohast teise siirdamiseks ja selle kavandamiseks, eeldamata tagasirännet; 4) ümberasustamine: suuremate (vähemus)gruppide sihipärane ja sunniviisiline ümberpaigutamine; 5) deporteerimine: tööjõu sunniviisiline ümberpaigutamine; 6) väljasaatmine: riiklike institutsioonide tegevus legaalselt maal viibivate sisserännanute riigist lahkumiseks.

Genfi konventsiooni lisaprotokolli (1967) järgi saab põgenikena mõtestada ka oma kodumaalt majanduslikel põhjustel lahkuvaid nn puuduspõgenikke, keda ei jälita mitte korrumpeerunud riigivõim või mõni vaenulikult meelestatud enamusgrupp, vaid hoopis viletsus, nälg või haigused. Meenutagem siinkohal Vana Testamendi Jaakobit, kes oli sunnitud oma pojad puuduspõgenikena Egiptusesse saatma, et nad kodumaal nälga ei sureks. Egiptuses võttis neid ja hiljem ka kogu suguvõsa vastu vendade poolt orjusesse müüdud Joosep, kes oli muulasena vahepeal Egiptuse asevalitsejaks tõusnud. See on meid tänaseni kõnetav lugu inimkaubanduse ohvriks sattunud mehest, kes võõrsil ennast üles töötas ja oma majanduspõgenikest ülekohtutegijatele vendadele andestas.

Järgneb märtsi Teekäijas

Uudised

2022-8-detsember

22 Detsember 2022
2022-8-detsember

SISUKORDEKB Liidu tööharude jõulutervitusedKuidas aidata siis, kui ei tea, kuidas aidata? Sõbralt Sõbrale Kolm sammu jõuluime südamesse Ermo Jürma Heldur Aas – pehme südame, suure usu ja teotahtega mees Mari-Vivian...

Piibliseltsi Jõulumargid 2022

22 Detsember 2022
Piibliseltsi Jõulumargid 2022

Detsember 2022 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär Mööduva aasta hõimunädala teemaks oli „Sild üle aegade“. Jumala rahvana mõistame seda mõtet tõeliselt. Meie Jumal on igavene. Piibliselts on püüdnud jagada Piibli sõnumit...

Nelly Polli toimekad jõulud Eluringikeskuses

22 Detsember 2022
Nelly Polli toimekad jõulud Eluringikeskuses

Detsember 2022 Daire Tiigivee, Eluringikeskuse asejuhataja Nelly Poll, Tartu Eluringikeskuse värske elanik, võtab oma 73ndad jõulud vastu vastavatud eakatekodus. Nelly, jaga mõnda eredat jõulumälestust oma elustEesti Vabariigi taassünniga sain ka mina...

Raskete päevade rõõm

22 Detsember 2022
Raskete päevade rõõm

allikakirjastus Detsember 2022  Pastor Osvald Tärgi jutlusi on ilmunud Eestis palju, kuid rohkem on kindlasti veel arhiiviriiulitel. Sellesse kogumikku on valitud kimp jutlusi aastatest 1939–1943, kui ajad olid keerulised ja...

Jõuluime sünnib puhtas südames

22 Detsember 2022
Jõuluime sünnib puhtas südames

Detsember 2022 Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor Jõulud toovad inimesi kokku ja õnnestuvad ka rasketes oludes. Nii oli see juba Jeesuse sünni juures. Kas ei võinud Joosep tunda, et teda ei...

Kehra ja Risttee koguduste palvepartnerlus

22 Detsember 2022
Kehra ja Risttee koguduste palvepartnerlus

Detsember 2022 Indrek Luide, Kehra koguduse pastor Tartu Kristlik Risttee Kogudus ja Kehra Kogudus olid 2022. aastal palvepartnerid. Tegutsedes 21 aastat tagasi EKB Liidu misjonisekretärina, oli mu südames palav igatsus ‒...

Ilmatsalus on, mida uudistada

22 Detsember 2022
Ilmatsalus on, mida uudistada

Detsember 2022 Hele-Maria ja Rando Kangro, 3D Kogudus Pärast 20aastast pausi on Liidu kogudused sirutunud Ilmatsalu alevikku. Meie korraldatud Ilmatsalu Alfa lõpetas 10 osalejat!See oli 90ndatel, kui Tartu Kolgata baptistikogudus rajas...

Ühe ööga muutus kõik

22 Detsember 2022

Detsember 2022Heili Meibaumi kogumikust „elumõttelõngakera“ (2022) ühe ööga muutus kõikpaar aastatuhat tagasikui valgus pimeduse keskelpaistis võimsaltsedasiet tulid kummardamatargad idamaaltja tulid rumaladning jätsid mahaisetehtud jumalad

Aastavahetus

22 Detsember 2022

Detsember 2022Linda Sool Hea on lõpetada aastaüheskoos meil Loojaga.Igast päevast kandnud läbiTa meid oma rahuga. Me ei taha nuriseda,kui see aasta möödub nüüd.Hea on hetkeks seisatada.Minna otse – see me...

Üks laul läks lendu

22 Detsember 2022

Timo Lige ÜKS LAUL LÄKS LENDU 1 Üks laul läks lendukeset eestimaist talve.Keset sompus ja halli argipäeva.Üks laul läks lendujõulude lävepakul,et leida südant, mis täis muret ja vaeva.Üks laul läks...

Linke