Otsing

03/2016 19 andres saumets
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas
Eelmises osas oli juba põgusalt juttu vabatahtlikust ja sunniviisilisest rändest ning põhjustest, mis peletavad migrante kodunt võõrsile: vabatahtlikke rändlejaid ajendab peamiselt soov parandada oma majanduslikku või hariduslikku positsiooni, sunniviisilisi põgenikke aga sõda, diskrimineerimine, loodusõnnetused jms. Siiski ajendab ajalooline kogemus küsima, kui vabatahtlik või kui sunniviisiline on üks või teine ränne tegelikult?

Ühele põgenemisele võis järgneda peagi uus või ka kaasneda kultuuri- ja religioonivahetus ning ühiskondade ja identiteetide muutumine.

Mõnest Põhja-Aafrika riigist pärit töömigrant võib vabatahtlikult teele asuda sellepärast, et tema kodumaal on poliitiline korruptsioon ja ideoloogiline surve viinud majandusliku ning sotsiaalse kollapsini, millest enam väljapääsu ei nähta. Sunniviisiliselt sõja jalust põgenev Iraagi või Süüria pagulane võib aga soovida oma pere majandusliku olukorra märgatavat paranemist ning oma lastele head euroopalikku haridust, mistõttu ei vali ta teadlikult sisepõgeniku teed, vaid püüab iga hinna eest välja jõuda kõrgema elustandardiga Lääne-Euroopasse ning seal pikemalt kanda kinnitada.

Migratsiooni mündil näib olevat alati kaks külge, mis on omavahelises sõltuvuses. Migratsioon on ühtaegu nii põgenemine kui ka võimalus. Ka „raudsed eesriided“, turvatarad ja suletud piirid ei aita siiski pikemas plaanis ületada seda kuristikku, mis laiub heaolu ning turvalisuse vallas lääne- ja nn kolmanda maailma vahel. Euroopa Liidu valitsusjuhid on küll ühel meelel selles, et majandusmigrantidele tuleks tee Euroopasse sulgeda ning Türgi peaks tagasi võtma kõik oma territooriumi kaudu Euroopasse jõudnud majanduspõgenikud ja oma piire Süüria ja Iraagiga tõhusamalt kontrollima, aga terade eraldamine sõklatest võib osutuda arvatust raskemaks.

Seetõttu on tekkinud rändekriisi ka keerulisem lahendada, sest ideaaltüüpilisi juhtumeid on lihtsalt raske leida. Pealegi on nendel meetmetel oma hind – heas usus Türgile lubatud mitmed miljardid abiraha „tulekahju lokaliseerimiseks“. Eestlane teab aga hästi, mida tähendavad rabapõleng ja maatuli. Tuld tuha all ehk rändekriisi sügavamaid põhjusi need ämbritäied raha vaevalt kustutavad. Pigem on Euroopa taas sattunud olukorda, kus tal – õigemini meil kõigil – tuleb minevikus tehtud vigade eest maksta, teadmata seejuures, kas see leevendab kriisi või hoopis suurendab korruptsiooni ja ebaõiglust – seega ka kriisi sügavamaid põhjusi.

Ent pöörame nüüd pilgu päevakajalistelt sündmustelt minevikku. Ränne uute eluvõimaluste ning uue eluruumi otsinguil on Eedeni aiast väljasaatmisest peale (Aadam ja Eeva kui esimesed sundmigrandid!) lausa inimese loomusund. Koguja sõnul „ei ole midagi uut siin päikese all”. Nii on migratsioon, põgenemine ja asüül sisuliselt juba antiikmaailmas tuntud mõisted.

Käesoleva teksti raames on ajalised ja geograafilised piirangud paraku vältimatud ning seetõttu ei vaadelda neid inimkonna ajalugu juba tuhandete aastate eest mõjutanud ja muutnud migratsioonilaineid, mis jäävad väljapoole õhtumaise kultuuri piire. Siiski tuleks mainida umbes kaks tuhat aastat enne Kristuse sündi toimunud indoeurooplaste (hetiidid, luviased jt) rändamist uue eluruumi otsinguil, mis viis esimeste indoeurooplaste riikide moodustumiseni Ees-Aasias ja Indias (hetiitide vana ja uus riik, Urartu, Früügia, Lüüdia jt). Iisraeli hõimude väljaränne Egiptusest ja sissetung Kaananisse 13. saj eKr, aramealaste rändlemine 12.–11. saj eKr Süüriasse ning Mesopotaamiasse ja nn mererahvaste (vilistid jt) tungimine Väike-Aasia aladele ja Egiptusesse umbes 1200. eKr on vaid mõned näited suurematest antiikaja migratsioonilainetest õhtumaa piiridel.

Õhtumaise kultuuri ühe alustala, Vana-Kreeka ajaloos, on migratsioon algusest saadik avaldanud ühiskonnale kujundavat mõju. Siiski taanduvad teadlased üha enam suurest rahvaste rände käsitlusest ja lähtuvad selle asemel väiksemate heterogeensete rühmade järkjärgulisest sisseimbumisest. Vana-Kreeka kontekstis tuleks siiski eraldi mainida doorlaste, ühe Kreeka hõimu järkjärgulist tungimist Lõuna-Balkanile, mis oli osa suuremast Ida-Vahemere maade hõimude ümberasumisest. Umbes samal ajal (1200. eKr) siirdusid oma hilisemasse asupaika ka illüürlased, traaklased ja früügialased. Sissetungijate survel algas ka varem Balkanil elanud hõimude rändamine, mille jooksul kujunesid põhiliste kreeka hõimude asustuspiirkonnad. Doorlaste sisseränne hävitas varasema Egeuse kultuuri ja algas nn Homerose või ka tume ajajärk (11.–9. saj eKr). Sellele järgnenud nn suure kolonisatsiooni ajajärgul (8.–6. saj eKr) viisid erinevad majanduslikku või sotsiaalset laadi motiivid suurema mobiilsuseni. Kreeka hõimud rajasid oma kolooniaid nüüdse Hispaania ja Prantsusmaa rannikule, Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, Marmara ja Musta mere rannikule ja Põhja-Aafrikasse. Võitluses mererahvastega saavutasid kreeklased Vahemerel poliitilise, majandusliku ja ka kultuurilise ülemvõimu. 20 rahvaster6nne

Põgenemine oli antiikses maailmas, mida raputasid pidevalt siseriiklikud ja riikidevahelised sõjad, lausa igapäevane fenomen. See kujutas nii põgenikele endile kui ka nendele sotsiaalsetele konstellatsioonidele, millega põgenikud võõrsil kokku põrkusid, tõsiseid väljakutseid – ja seda ka igapäevases tähenduses. Nii võis ühele põgenemisele järgneda peagi uus või ka kaasneda kultuuri- ja religioonivahetus ning ühiskondade ja identiteetide muutumine.

Kiriku müüride vahel, ja hiljem tervele kirikule kuuluval maa-alal, viibides olid süüdimõistetud kurjategijad, põgenenud orjad või muud diskrimineerimist kogenud isikud kaitstud.

Ka asüül (kr asylon – varju- või pelgupaik, kus on põgenikule tagatud isikupuutumatus) oli juba antiikajal laialt levinud tava. Siiski pakkus see turvalisust üksnes niivõrd, kuivõrd seda suudeti rakendada. Seda tähtsam oli aga praktika, sest iga inimene oli väljaspool oma perekonda ja hõimu tegelikult õigusetu ning võis end teatud puhkudel (nt kurjategija või orjana) päästa vaid põgenemisega näiteks templi- või hilisematel aegadel kirikuasüüli. Kuid mitte iga pühamu ei olnud automaatselt asüülipaik, see õigus tuli pühamule esmalt anda. Nii andis keiser Constantinus kristlikele vaimulikele 4. sajandi 20ndate aastate alguses intertsessiooni ehk vahelesegamise õiguse, et nad saaksid seisata teiste ametiisikute otsuseid ja toiminguid. Kiriku müüride vahel, ja hiljem tervele kirikule kuuluval maa-alal, viibides olid süüdimõistetud kurjategijad, põgenenud orjad või muud diskrimineerimist kogenud isikud kaitstud. Nii ei ole imestada, et juba antiikajal peeti diskussioone asüüliõiguse olemuse ja ulatuse teemal, rääkimata probleemidest, kuidas asüülitaotlejate eest tegelikkuses hoolitseda.

Liigume nüüd ajas edasi õhtumaa poliitika ja kultuuri jaoks murrangulise tähtsusega suure rahvasterände aega. Roomlased olid eduka sõjalise tegevusega allutanud 1.–2. sajandi vahetusel pKr enamiku Vahemere-äärsetest aladest, rajanud Imperium Romanum’i ning adapteerinud suures osas kreeklaste poliitilise ja vaimse kultuuri, sh religiooni, pannes aluse hilisemale läänemaailmale. Pragmaatiline ja kaine rooma vaim otsis ning leidiski oma piiride läheduses elavates germaani hõimudes liitlasi ehk föderaate.

Mainekas saksa õigusajaloolane Hans Hattenhauer, kes oli muide aktiivne baptistikoguduse liige, on täheldanud oma suurteoses „Euroopa õigusajalugu“ (Tallinn 2007), et germaanlased omakorda nägid Rooma impeeriumi eeliseid – Rooma oli nii poliitiliselt, sõjaliselt kui ka kultuuriliselt germaanlastest sedavõrd üle, et nende suhtumise Roomasse määras mitte vaenulikkus, vaid pigem kadedus, imetlus ja ihaldus. Roomlastega sai teha äri, millest võitsid mõlemad pooled. Roomlased maksid piirialadel elavatele germaanlastele nn aastaraha (annonae foederatae) ja nood kaitsesid omakorda Rooma riigi piire. Mõneks ajaks jäi roomlaste haldusvõim ja germaanlaste sõjaline võim vähemalt nime poolest allutatuks keisrile. Rooma piirirajatised oli pigem kultuurilävi, millest voogas üle rahumeelne suhtlemine. Selline kokkupuude ei hävitanud Rooma kultuuri ja algas roomlaste ja germaanlaste järkjärguline sulandumine nn romaanideks. Kristlik misjonitöö, mis pidi küll arvestama germaanlaste mõttemaailma iseärasustega, kandis head vilja ja aitas germaanlasi siduda üha kristlikumaks muutuva Roomaga. Analoogselt leidub nüüdisaegses Euroopas ja ka Eestis küllaga eri põhjustel siia elama asunud võõramaalasi, kes on hästi lõimunud lääne ühiskondliku korra ja kultuuri, väärtuste ja tavadega ning mõistavad end juba eurooplaste ja eestimaalastena.

Neid sündmusi loetaksegi avalöögiks suurele rahvaste rändele, mis jääb ajaliselt 375. ja 568. aasta vahele.
Läänegootide juht Alarich vallutas ning rüüstas 410. aastal kaheksa sajandit puutumatuna püsinud „igavese Rooma“.

Tasakaal muutus aga siis, kui 4. sajandi viimasel veerandil asusid idast lääne suunas teele hunnid, kes ise olid oma seniselt asualalt välja tõrjutud ja nüüd uut eluruumi otsides Volga jõe ületasid ning ka teisi oma teele jäävaid rahvarühmi liikuma sundisid. 375. aastal tulid hunnid üle Doni jõe ja hävitasid idagootide riigi Lõuna-Venemaal. Läänegoodid taandusid hunnide eest üle Doonau jõe ja asusid keiser Valensi kutsel elama roomlaste aladele. Neid sündmusi loetaksegi avalöögiks suurele rahvaste rändele, mis jääb ajaliselt 375. ja 568. aasta vahele, mil Pannooniast tulnud langobardid hõivasid osa Itaaliast. Rooma impeeriumis ja selle piiridel liikusid nüüd mõnesajast kuni mõnekümne tuhandeni küündivad inimhulgad, kes olid kaotanud oma kodu teisel pool Rooma riigi piire. Nendega ühines ka kodutuid, vaeseid, põgenenud orje, kurjategijaid ja muidu seiklejaid, nii et moodustus etniliselt ja sotsiaalselt kirju rahvaste segu, kuigi nad ise võisid end nimetada gootideks.

Nii jõudsid Rooma impeeriumi aladele esmalt idagermaanlaste hõimud: lääne- ja idagoodid, vandaalid, burgundid jt. See on mõistetav, et barbarite ehk kreeka ja ladina kultuurkeeli mitte oskavate, toonaste, roomlaste silmis räpaste, vägivaldsete, harimatute ja petlike võõramaalaste massiline saabumine Rooma aladele tekitas kogukondadevahelisi pingeid ja vägivaldseid konflikte. Muidugi leidus ka neid, kes nägid „õilsate metslaste“ lihtsas ja looduslähedases elus teretulnud vastukaalu dekadentlike roomlaste allakäigule. Aga nii põlgamine kui ka imetlemine tekitab moonutatud pildi ja põhjustab konflikte. Mõlemal juhul nägid roomlased sisserändajates ikkagi „võõraste“ suletud rühma, mitte üksikindiviide, kel olid ehk rändlemiseks tõsiseltvõetavad motiivid ja kes olid oma veidratest kommetest ning uskumustest hoolimata siiski ennekõike inimesed.

Samasugust üldistavat suhtumist roomlastesse väljendasid ka barbarid – roomlaste nähtav heaolu ja kultuuriline üleolek tekitas kadedust ja ebatervet saamahimu, mis päädis sageli röövimiste ja vägivallaga. Lääne inimene on küll suur individualist kõiges, mis puudutab tema õigusi ja heaolu, kuid tema suhtumine võõrastesse on ikka sildistav ja üldistav: sisserändajad on omakasupüüdlikud heaolupõgenikud või harimatud usufanaatikud või koguni kurjategijad ja terroristid. Teistsugusest kultuurist ja sotsiaalsest ruumist tulnud sisserändajad näevad omakorda Läänes ennekõike materiaalset heaolu ja ühiskondlikku stabiilsust, kuid ei mõista paraku selle aluseks olevate põhiväärtuste- ja õiguste (nt usu- ja südametunnistuse vabadus, võrdõiguslikkus, isikupuutumatus jms) ja individualismi olemust ning tulemuseks on kultuuride kokkupõrge.

378. aastal võitsid mässavad läänegoodid Adrianoopoli lahingus roomlasi. Keiser Theodosius asustas nad Traakiasse ja Möösiasse (täna Bulgaaria, Serbia, Kreeka ja Türgi alad). Läänegootide juht Alarich võttis endale kuningatiitli ja asus oma rahvale uusi elupaiku otsima. Läänegoodid korraldasid rüüsteretki nii Balkanile kui ka Peloponnesosele ja võtsid aastatel 401–403 ette rünnaku Itaaliasse. Rooma väejuht, vandaali päritolu Stilicho, lõi need rünnakud küll tagasi, kuid pärast tema surma sai Alarich uut indu ja vallutas ning rüüstas 410. aastal kaheksa sajandit puutumatuna püsinud „igavese Rooma“.

Sellele järgnesid Lääne-Roomale uued lüüasaamised: 429. aastal kaotati vandaalidele Põhja-Aafrika provints, sajandi keskpaiku ägas riik hunnide pealetungi all (451. aastal õnnestus roomlaste ja germaanlaste ühisväel neid Katalaunia väljadel siiski lüüa) ja 455. aastal rüüstasid vandaalid kaks nädalat Rooma linna.

Kristlus oli 381. aastast Rooma riigis ainus seaduslik religioon ja varasema religiooni pooldajaid kiusati nüüd riiklikult taga. Riigis oli siiski veel arvukalt paganlusse juurdunud roomlasi, kes tõlgendasid rahvaste rändega kaasnenud vägivaldseid sündmusi (nt Rooma rüüstamine) karistusena vanade kultuste hülgamise eest ja süüdistasid toimunus muidugi kristlasi. Need omakorda vastasid süüdistustele apologeetiliste kirjutistega: Paulus Orosiuse universaalajalugu „Historia adversum paganos“ ja Aurelius Augustinuse „De civitate Dei“, milles ta esmakordselt väljendas mõtteid, et maailma ajaloos väljendub ka Jumala kohus. Augustinus suri 430. aastal, mil vandaalid parasjagu tema kodulinna piirasid.

Järgneb aprilli Teekäijas

Uudised

2022-8-detsember

22 Detsember 2022
2022-8-detsember

SISUKORDEKB Liidu tööharude jõulutervitusedKuidas aidata siis, kui ei tea, kuidas aidata? Sõbralt Sõbrale Kolm sammu jõuluime südamesse Ermo Jürma Heldur Aas – pehme südame, suure usu ja teotahtega mees Mari-Vivian...

Piibliseltsi Jõulumargid 2022

22 Detsember 2022
Piibliseltsi Jõulumargid 2022

Detsember 2022 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär Mööduva aasta hõimunädala teemaks oli „Sild üle aegade“. Jumala rahvana mõistame seda mõtet tõeliselt. Meie Jumal on igavene. Piibliselts on püüdnud jagada Piibli sõnumit...

Nelly Polli toimekad jõulud Eluringikeskuses

22 Detsember 2022
Nelly Polli toimekad jõulud Eluringikeskuses

Detsember 2022 Daire Tiigivee, Eluringikeskuse asejuhataja Nelly Poll, Tartu Eluringikeskuse värske elanik, võtab oma 73ndad jõulud vastu vastavatud eakatekodus. Nelly, jaga mõnda eredat jõulumälestust oma elustEesti Vabariigi taassünniga sain ka mina...

Raskete päevade rõõm

22 Detsember 2022
Raskete päevade rõõm

allikakirjastus Detsember 2022  Pastor Osvald Tärgi jutlusi on ilmunud Eestis palju, kuid rohkem on kindlasti veel arhiiviriiulitel. Sellesse kogumikku on valitud kimp jutlusi aastatest 1939–1943, kui ajad olid keerulised ja...

Jõuluime sünnib puhtas südames

22 Detsember 2022
Jõuluime sünnib puhtas südames

Detsember 2022 Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor Jõulud toovad inimesi kokku ja õnnestuvad ka rasketes oludes. Nii oli see juba Jeesuse sünni juures. Kas ei võinud Joosep tunda, et teda ei...

Kehra ja Risttee koguduste palvepartnerlus

22 Detsember 2022
Kehra ja Risttee koguduste palvepartnerlus

Detsember 2022 Indrek Luide, Kehra koguduse pastor Tartu Kristlik Risttee Kogudus ja Kehra Kogudus olid 2022. aastal palvepartnerid. Tegutsedes 21 aastat tagasi EKB Liidu misjonisekretärina, oli mu südames palav igatsus ‒...

Ilmatsalus on, mida uudistada

22 Detsember 2022
Ilmatsalus on, mida uudistada

Detsember 2022 Hele-Maria ja Rando Kangro, 3D Kogudus Pärast 20aastast pausi on Liidu kogudused sirutunud Ilmatsalu alevikku. Meie korraldatud Ilmatsalu Alfa lõpetas 10 osalejat!See oli 90ndatel, kui Tartu Kolgata baptistikogudus rajas...

Ühe ööga muutus kõik

22 Detsember 2022

Detsember 2022Heili Meibaumi kogumikust „elumõttelõngakera“ (2022) ühe ööga muutus kõikpaar aastatuhat tagasikui valgus pimeduse keskelpaistis võimsaltsedasiet tulid kummardamatargad idamaaltja tulid rumaladning jätsid mahaisetehtud jumalad

Aastavahetus

22 Detsember 2022

Detsember 2022Linda Sool Hea on lõpetada aastaüheskoos meil Loojaga.Igast päevast kandnud läbiTa meid oma rahuga. Me ei taha nuriseda,kui see aasta möödub nüüd.Hea on hetkeks seisatada.Minna otse – see me...

Üks laul läks lendu

22 Detsember 2022

Timo Lige ÜKS LAUL LÄKS LENDU 1 Üks laul läks lendukeset eestimaist talve.Keset sompus ja halli argipäeva.Üks laul läks lendujõulude lävepakul,et leida südant, mis täis muret ja vaeva.Üks laul läks...

Linke