Erivajadusega inimese väärtus

05/2016 12 karin raja 1
Karin Raja, Oleviste kogudus

Mind ajendas oma mõtteid avaldama üks lugejagakiri (isikute nimed muudetud): „Anule on (mõned) „vabastusvõitlejad” öelnud, et tema lapselapse Maarika sees on leegion kurje vaime. Anu on viinud oma õnnetut last kogudustesse ja osadusgruppidesse, kus teda pikali väänatakse, otsas istutakse, käsi ja pead jõuga kinni hoitakse ning kästakse endale silma vaadata. Ma olen siiani sellest šokeeritud. Kõige kurvem lugu on see, et just nii toimiti korduvalt... Neil ei ole mingit tunnetust ja nad on Maarika raske haigusega kaasnevad sümptomid pannud deemonite arvele. Kasutavad lapse kallal füüsilist vägivalda ja ajavad ta sel viisil lõpuks päris hulluks.”

Piibel tunnistab, et igal inimesel on hindamatu väärtus Jumala ees.

Deemonite mõjust

Kristlased tunnistavad üldiselt kurjade vaimude mõjutusi. Probleeme tekitab aga küsimus, kas ka uuestisündinud kristlases võib olla kurje vaime? Üldiselt vastatakse eitavalt: „Kristlasel ei saa olla kahte isandat.”


Kuid on ka teine suund. „Ja kuuldus Jeesusest levis üle kogu Süüria, ja tema juurde toodi kõik, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid ja olid piinade käes ja kurjast vaimust vaevatud ja langetõbised ja halvatud, ning tema tegi nad terveks” (Mt 4:24). John Wimberi järgi tähendab siin kasutatud kreeka sõna daimonidzomenus deemonite väe mõjutust, vaevamist, piinamist. Deemonite mõjul on erinevad astmed. Harva on kogu inimene nende meelevalla all. Isikud suudavad siiski teha oma valikuid. Kristlane võib jääda deemonliku mõju alla, kui ta jätkuvalt teeb pattu ja ei soostu meelt parandama. Piiblis on mitmeid hoiatusi lõksulangemise eest: „Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette. Siis ütles Peetrus: „Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?”” (Ap 5:1–3). „Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata” (1Pt 5:8).

Samas on ohtlik, kui me paneme inimeste kõik segased tunded ja tegemised, vaimsed ja intellektuaalsed häired kurjade vaimude arvele. Sellega võime inimese väärtustunnetust tugevalt kahjustada. Mõned võivad hüüda ja keerelda maas ka üksnes selle pärast, et valu on nii suur.

Jumal väärtustab kõiki inimesi

Piibel tunnistab, et igal inimesel on hindamatu väärtus Jumala ees. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). Kristus on pühitsenud kogu loodu endale. Tema on põhjus, miks me oleme olemas. Oleme väärtuslikud, sest oleme Jumala loodud. Meie olemasolu on tema rõõm.

Nick Vuijcic sündis siia maailma ilma käte ja jalgadeta. Ta on öelnud, et ta ei mõistnud, miks ta sündis sellisena, kuni Jumal avas talle kirjakoha: „...temas peavad saama avalikuks Jumala teod” (Jh 9:3). See salm andis talle usu ja rahu. Ta kirjeldab: „Keegi teab, miks see kõik on vajalik. Jumal, sina tead. Ma hingan, ma olen elus.”

Iga inimene on haavatav

Puudega inimesed on loodud sama haavatavateks kui tervedki, aga nende haavatavus on lihtsalt nähtavam kui teistel. Ka Jeesuse kätes ja jalgades olid inimeste poolt moonutatud Jumala pildi jäljed. Jeesus nõustus olema vigane, et päästa iga inimene.

Joni Ericksoni lugu on ilmselt paljudele tuttav. Noor, kena, erk tüdruk, kes kord järve sukeldudes lõi oma pea vastu kivi ja jäi halvatuks. Ühel meeleheite ööl, tundes oma täielikku abitust, palus Joni oma sõbrannal anda mõned tabletid, et ta võiks surra. Kui sõbratar keeldus, mõtles ta, et isegi surra ei saa ta omal jõul! Tema südames möllasid valu, raev, kibedus. Kuigi ta ei tundnud füüsilist valu, tajus ta oma kehas närvide torkeid. See kestis kolm aastat. Ühel õhtul toimus imeline muutus. Sõbranna otsis meeleheitlikult sõnu tema julgustamiseks. Püha Vaim andis siis tarkuse: „Joni, Jeesus teab, kuidas sa ennast tunned. Sina ei ole ainuke, kes on halvatud. Ka tema oli halvatud.” Joni jõllitas teda mõistmatult: „Mida sa räägid?” „Tema selg oli vermeis nagu sinu selg vahel marraskile hõõrdub. Mõtle, kuidas ta oleks tahtnud ennast ristil liigutada, muuta asendit, oma kaalu ühtlasemalt jagada, aga ta ei saanud. Joni, tema teab, mida sa tunned.” Need sõnad leidsid tee Jonini. Hiljem ütles ta: „Jumal tuli mulle uskumatult lähedale. Ma teadsin, kui tähtis on sõprade ja vanemate armastus. Nüüd hakkasin ma mõistma, et Jumal armastab ka mind.”

Puue ei vähenda inimese väärtust ega lisa sellele ka midagi juurde.

Puudega inimene vajab kaaslaste erilist armastust 13 joni painting 1

Puudega inimene ei pea olema needuse all või kurjast vaimust vaevatud. Ta on loodud Jumala kujuks ja kirgastama samuti tema au. Erivajadus ei ole patt, kuigi see on pattulangemise tulemus sel määral, et see esineb vaid pattulangenud maailmas.

Nancy E. Eisland, kes on ise erivajadusega inimene, kirjutab, et puue ei vähenda inimese väärtust ega lisa sellele ka midagi juurde. Jumala ees on igal inimesel luba olla ainulaadne. Ta jätkab: „Diane Devries sündis Texases aastal 1950 ilma käte ja jalgadeta. Sünnitusarst oli last nähes šokeeritud, aga Diane vanemad tõdesid, et nüüd see juhtus.”

Diane koges oma vanemate imelist armastust ja nägi end täiuslikuna. Pere vanaema nägi olukorda teisiti. Ta süüdistas Diane ema, et tol oli mingi kokkulepe kuradiga. Vanaema kutsus last „kuradi tütreks”, sest too oli puudega. Diane vanemad kolisid teise linna, et kaitsta oma tütart vanaema viha eest. Diane ise hülgas kõik mõtted, et tema puude põhjuseks võiks olla keegi lähedane. Ta tõrjus tagasi igasuguse nägemuse, mille tõttu tema sünd peaks olema tragöödia.

Diane räägib, et kord ründas mängupargis pahatahtlik laps teda noaga, öeldes: „Sul ei ole jalgu ega käsi ja varsti ei ole sul ka pead.” Kui poiss hoidis väikest nuga tema kaela kohal, mõistis Diane esimest korda, et ta on teistsugune. Ta koges vahetegemist alles täiskasvanuna, kui tal paluti kohvikus istuda teise kohta, sest kliendid olid tundnud, et Diane ajab neil südame pahaks. Diane ei saanud laulda ka koguduse kooris, sest tema väljanägemine häiris koorijuhti ja koguduseliikmeid. Koor ei oleks näinud välja nii esinduslik, kui Diane oleks koos nendega laulnud.

Keskajal peeti puudega inimesi deemonitest vaevatuiks ja nad heideti ühiskonnast välja. Kuid Thomas Aquinost toob sisse teise arusaama. Ta kõneleb Jumala agape-armastusest – tingimusteta, ülevoolavast armastusest, kus Jumal lubab oma lapsi armastada, sõltumata nende võimetest ja sellest, kas nad on selle armastuse ära teeninud või mitte.

Sellise mõttemaailma tulemusel hakati nägema ka „väheväärtuslikke” inimesi Jumalast antud kinkidena. Puudega inimesed tuletasid meelde kohustust armastada tingimusteta.

Professor Amos Yong ütleb tabavalt: „Puudega inimesed ei ela meie keskel selleks, et me võiksime teha neile midagi head, vaid sellepärast, et me vajame inimesi, kes võivad meile näidata, kuidas teenida ja armastada Jumalat.” Oma imelises tarkuses lõi Jumal maailma erinevaid inimesi, kelle ülesandeks on kirgastada tema au ja valitsust.

Ingli puudutus

Lõpetan oma mõtiskluse Mia Puolimatka raamatust „Minkä arvoinen on ihminen?” looga „Ingli puudutus”. Üks naine ootas last. Õnnelikuna kujutles ta, millist elu hakkab ta oma beebiga elama. Arsti juures kuulis ta, et oodatav laps ei ole terve. Kui haigla personal sai teada, milline beebi olukord oli, valmistusid nad sünnituseks hoolega ette. Kohale toodi arste, õdesid, tugiisikuid. Natuke aega enne sünnitust rääkis naine oma loo. Ta oli näinud unes, et seisab suure hulga naiste keskel midagi oodates. Inglid olid tulnud emadele beebisid jagama. Naised võtsid inglilt saadud beebid rõõmuga vastu. Tema jäi viimaseks. Ingel ütles: „Siin on veel üks laps, kuid keegi ei taha teda.” Naine mõistis kohe, et laps oli eriline ja ilmselt mitte terve, aga tundus, et inglid tahavad lapse anda maa peale kellegi ema hoida. Naine astus unes edasi ja ütles: „Mina soovin!” Nii lasi ingel unes selle väikese õblukese pambu ema kallisse sülle. Kui naine sünnitussaalis oma unenäost rääkis, hakkas kogu personal nutma. Kui laps sündis, võttis naine lapse vastu rõõmsalt, Jumalast antud kingitusena.

Jeesus ütles: „Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!” (Mt 18:10).