Kristlikud väärtused orientatsiooni kaotanud maailmas I

04/201710 a saumets

Andres Saumets, Elva baptistikogudus

Väärtused mängivad avalikus retoorikas suurt rolli. Meie riigis viljeletakse (väidetavalt) väärtuspõhist poliitikat ja väärtuspõhist juhtimist. Hea kool meie lastele on teadupärast väärtuspõhine kool. Korraldatakse väärtuspõhiseid riigihankeid ja isegi esmaabi peaks olema väärtuspõhine. Firmad ja organisatsioonid sõnastavad endale usinalt põhiväärtusi ning neid leiame ka töökuulutustest.

Senisest kristlikust vundamendist eemaldumine kannab n-ö vaba filosoofia ulgumerele.

Sõnal, eriti trükitud kujul, on vägi; see kujundab avalikku arvamust, isegi kui tegelikkus ilusa fassaadi taga on teine. Enamik inimesi tahaks oma elu suunata väärtuste järgi, mis oleksid nagu teed tähistavad majakad või liiklusmärgid. Aga kuidas neid leida ja hoida?

Tänapäeva „valgustatud“ inimene segab piltlikult öeldes oma väärtuste kokteili ise kokku. Enamike jaoks domineerib selles segus siiski isekas heaolu. Kas on veel mingeid siduvaid väärtusi, ja kui on, siis kas nad on ohus? Hiljuti Saksamaal läbiviidud sotsioloogilises uuringus küsiti, missuguseid väärtusi peetakse laste kasvatamisel kõige olulisemateks. Esikoha sai ausus, teisel kohal oli õiglus, kolmandal kohal vastutustunne ja osavõtlik suhtumine oma perekonda. Aga kui paljud vanemad ise on ausad, õiglased ja vastutustundlikud? Nendest väärtustest on lastele keeruline rääkida, kui poliitikud ja haridusjuhid jäävad vahele valetamise, korruptsiooni ja hoolimatusega.

Väärtused kindlustavad kultuuri püsimise

Inimesed võivad väärtuste üle vaielda ja nooruses nende vastu ka mässata, kuid hiljem ollakse nende olemasolu üle siiski rõõmsad. 1968. aasta „väärtuste revolutsioonis“ naeruvääristati truudust, ausust, usinust, korda, kasinust, omakasupüüdmatust, aukartust ja vagadust. Lääne noored pidasid neid üleliigseteks ja iganenuteks. Juba mõned aastad hiljem tulid esile sellise arengu kibedad viljad. Seda nägid siis oma ehmatuseks ka vahepeal ise ontlikeks kodanikeks ja lapsevanemateks saanud kunagised mässajad.

Üha enam on elu keskmes isekad soovid. Isikliku heaolu nimel ollakse valmis taluma vaimset vägivalda ja ebaõiglust ning seda ka ise teistele tekitama. Maksab see, mis pakub lõbu ja naudingut: seks, meelemürgid, reisimine, sõltumatus inimsuhetes, võim. Need tänase maailma maksiimid on paratamatult seotud abielulahutuste, kombelõtvuse, laste saamisest loobumise, abortide, laste unarusse jätmise jms. Ajastut iseloomustab printsiibitus, nõutus ja eesmärgitus, sageli orienteerutakse vaid tarbimisele, rahale, karjäärile ja lõbule. See hukatuslik areng viib eemale senisest kristlikust vundamendist ja kannab n-ö vaba filosoofia ulgumerele. Seal hulbib inimene ilma moraalse kompassita turumehhanismide meelevallas, mis kuritarvitab oma tarbijaid viimse võimaluseni.

Püsiväärtusi ei pea ega saa pidevalt uuesti leiutada, need püsivad sajandeid kestnud traditsioonil.

Euroopa maadleb oma teemadega

Väärtuspõhisus on küll moesõnana käibel, kuid ei ole Euroopa ühiskondliku diskursuse otseseks teemaks. Esiplaanil on sisseränne, integratsioon, multi-kulti, populism ja igasugused exit’id. Tahaplaanile on taandunud teemad, nagu geenitehnoloogia võimalused ja riskid, majanduse ja kommunikatsiooni revolutsioon internetis, globaliseerumise ja uue majanduskorra hukatuslikud tagajärjed ning süvenev vaesus isegi heaoluühiskondades.

Kristlik-õhtumaiste püsiväärtuste järkjärgulise kadumise oht pole peateemade hulgas, kuigi see valmistab muret paljudele inimestele. Infotehnoloogia areng on muutnud maailma suureks külaks. Aga kus on need kokkulepitud reeglid, kus on see usaldusväärne kompass? Tänaste poliitikute põlvkond seda igatahes pole, sest neil on tõe kriteeriumiks see, mille järele „sügelevad“ valijate kõrvad. Valesid nimetatakse eufemistlikult „alternatiivseteks faktideks“ ja südametunnistuse hääl on taas vaigistatud.

Maailm on täna ettearvamatum kui kunagi varem. Politoloog Francis Fukuyama prognoosis ülemaailmset korra ja eetika taassündi. Kas see tõesti võiks aset leida? Tõenäoliselt mitte, vähemalt mitte selles tähenduses, nagu seda kord kristlikule pinnale tekkinud õhtumaal oodata võiksime. Siia tungivate võõraste religioossete ettekujutuste ja tavade taustal võib pigem vastupidisega arvestada. On karta, et ühiskond muutub üha tooremaks ja levivad omavoli ning anarhia, mida võib juba paljudes paikades tunda.

Väärtusi peab hoidma, muidu nad kaovad 11 v66rtused

Üksmeel ja vastutus terviku ees, usaldus ja ausus, õiglus ja korrektsus teistega ümberkäimisel, sallivus ja individuaalne vabadus on enamikule inimestest tänaseni olulised. Neid väärtusi ei pea ega saa pidevalt uuesti leiutada või defineerida, need püsivad sajandeid kestnud traditsioonil. Püsiväärtused on nagu põlispuud, mille juured on sügaval pinnases ja mida ei istutata aastast aastasse uude kohta.

Poeet Goethe üleskutse „See, mida sa pärid oma isadelt, tuleb sul välja teenida, et seda omada“ on tänapäeval tähtsusetuks muutunud. Mis aga kergelt tuleb, see ka kergelt jälle läheb… Kui me ei hoia ega kaitse oma põhiväärtusi ja ei tunnusta neid enam inimliku – ja mis veelgi olulisem –– Jumalale meelepärase ühiskonna alusena, siis me lihtsalt kaotame need üksteise järel.

Kristluse väärtused

Kust püsiväärtused pärinevad? Ja kuidas neid säilitada? Moraalsed püsiväärtused ja moraalne kompass on kristlikud väärtused. Ristiusk on kujundanud meie esivanemate mõtlemist ja ellusuhtumist. Sellest on sündinud seadused, edumõtted, areng ja heaolu. See oli mõõdupuuks õige ja vale, hea ja kurja vahel. Aga head asjad ei püsi iseenesest, nagu me teame oma rahva näitel; vabadus ei püsi iseenesest, vaid selle nimel tuleb võidelda. Niisiis tuleb meil, kristlikust inimesepildist välja kasvanud väärtusi silmas pidades, teadlikult kaitsta habrast tasakaalu vabaduse ja vastutuse, õiguste ja kohustuste vahel, millest paraku paljudel, isegi nime poolest kristlastel, enam aimugi pole. Abielu piibellikult mõistetud pühaduse vastutustundetut rikkumist kohtab üha sagedamini ka kristlaste seas. Isegi mitmete Euroopa kirikujuhtide avalikud homoseksuaalsed suhted pole enam teema, mis uudisekünnist ületaks. Täna naeruvääristatakse juba neid, kes tõstatavad pelgalt küsimuse, kuidas võib taolise, Piibli vaatenurgast ühemõtteliselt patuste olemisviisiga leppida.

Väärtusi kannavad autoriteedid

Kala hakkab mädanema peast, ütleb rahvatarkus. Väärtused nõuavad autoriteete ja ka langevad koos nendega. Saksa arvamusuurija Renate Köcher küsis kristlikul juhtimiskonverentsil, miks pole ühiskonnas enam üksmeelt „selle üle, mida me peaksime austama ja mida põlu alla panema“. Ta sai vastuseks, et me räägime küll palju väärtustest, aga kui me vaatame oma poliitilisi juhte ja noorte iidoleid, siis nende juures loevad sootuks teistsugused „asjad“.

Ühel traditsioonilisi pereväärtusi toetaval kongressil tehti huvitav tähelepanek: „Varem oli ühel vanaemal mitu lapselast, täna on ühel lapselapsel mitu vanaema“ – siia võiks lisada, et täna on mõnel lapsel mitu isa või mitu ema… Järjest rohkem peresid peab arvestust selle üle, kes on sinu, kes minu ja kes meie lapsed. Kärgperestumise võidukäiku pole võimalik enam peatada.

Kümme käsku näitavad suunda

19. sajandi lõpuni olid kümme käsku euroopaliku ühiskonna moraalseteks suunaandjateks. „Väärtusi“ seevastu mõisteti toona pigem majanduslikus kontekstis: kilo liha ja pätsi leiva väärtus oli mingi hulk markasid, rublasid või kroone. Sellised materiaalsed „väärtused“ loomulikult muutuvad. Aga Piibli kümme käsku jäävad püsima, sest need on seotud Jumala autoriteediga. Sest kui me kuuleme või loeme: „Sa ei tohi tappa!“, siis on meil kohe selge, et keskseks teemaks on siin igasugune elu kaitsmine. Kuid kes garanteerib meile elu kaitsmise? Mitte keegi muu kui Jumal ja meie usk temasse.

Kuna paljud inimesed on kaotanud usu Jumalasse, satuvad üha rohkem ohtu ka väärtused, mis peaksid elu kaitsma. Abordi valimatu seadustamine ja lausa inimõiguseks tõstmine on siin üks paljudest näidetest. Me mõistame küll häälekalt hukka vägivaldsete vahenditega terrorismivastase võitluse, aga vaikime miljonite veel sündimata laste tapmisest emaihus. Lev Tolstoi on rohkem kui saja aasta eest öelnud: „Keegi ei loe tänapäeval kokku arstide sooritatud mõrvu, nagu varasemal ajal ei loetud kokku inkvisitsiooni mõrvu, sest usutakse, et neid sooritatakse inimkonna hüvanguks.“

Jumala antud kümmet käsku võiks nimetada koos elamise põhiväärtuste kataloogiks. Üks Iisraeli kristlane ütles, et need on Looja kodukord, mida tuleb tunda ja järgida, et me võiks kord koos Jumalaga igavikus edasi elada.

järgneb maikuu Teekäijas