06/2017 
Margus Mäemets, EKB Liidu töötegijate päevadel Nuutsakul, 13. mail 2017
Tänaseks olen pastori rollis olnud 12 aastat. Enne seda töötasin 10 aastat abipastorina. Olen õppinud vaatama ettepoole, otsima suuremat pilti, olen õppinud olema tänulik uute töötegijate andekuse ja andide eest.
Pean mõtlema sellele, et teatepulk ei jääks maha vedelema, vaid keegi tõstaks selle üles. Keegi, kes on parem kui mina...
Minu kutsumise lugu
Aastal 1990 ma kukkusin ehitusel ja murdsin selgroolüli. Kuude kaupa lamasin voodis. Internetti veel polnud, telekast polnud eriti midagi vaadata. Mis sa, hing, teed! Lugesin Piiblit ja vaimulikke raamatuid. Seadsin sisse oma esimese homileetilise märkmiku, kuhu panin järjest kirja mõtteid. Keegi võiks neil teemadel jutlustada!
Tajusin imelikku tunnet – nagu kutsuks Jumal mind suuremale pühendumisele tema riigis. Enne jõule mind opereeriti. Pärast pandi kipsvest selga. Tohtisin seista, aga mitte istuda. Sel perioodil nägin mitu prohvetlikku unenägu.
Kui kevadtalvel oma kogudusse teenistusele läksin, pidin seisma terve teenistuse aja. Pastor küsis: kas tahaksid ka midagi kogudusele öelda? Tundsin, et vist võiks. Kui nagunii seisma pean, seisan parem kantslis.
Oma esimese jutluse pidasin Hesekieli raamatu alguse põhjal prohveti kutsumisest. Issand paneb Hesekieli jalgadele seisma (Hs 2:1–2). Seal on lõik, kus prohvet tehakse tummaks (Hs 3:22–27). Alles pärast seda hakkab ta kõnelema. Kui Jumal annab oma kutse, siis see võtab tõesti tummaks. Alles pärast on meil midagi öelda.
Hiljem taipasin, et see sõnum käis ka minu kohta. Jumal oli mind tõstnud püsti igas mõttes. Ja tema kutsus. Tollal, 1990. aastate alguses, rajati Kuressaares noortekogudus. Paljud tegusad noored siirdusid sinna. Meie, emakoguduse read jäid hõredamaks, aga mulle anti teenimisvõimalus.
Vaimuliku teenimise algusest
Uus Siioni kirikuhoone avati 1993, aga noori meil praktiliselt polnud. Koguduse juhatus usaldas mulle noortetöö juhtimise. Mis mõttes? Keda ma juhin?
Korjasin kokku usklike vanemate lapsed. Esialgu oli meid kaks või kolm, siis neli-viis, siis jälle kaks. Koos käisime reedeti. Ma otsustasin: olgu kohal kasvõi üks noor, mina valmistan ette ja teen seda nagu Issandale... Noorte- ja lastetööd tuleb teha järjekindlalt igal nädalal, või isegi mitu korda nädalas, mitte kord kuus. Oli rõõm, kui ühel õhtul oli koos üheksa poissi-tüdrukut, mõned väljastpoolt kogudust.
Õhtute kava oli lihtne. Laulsime mõned laulud kitarri saatel, järgnes lühike piiblitund, vahest 15 minutit, seejärel palvetasime põlvitades. Kõik õppisid häälega palvetama. Ka siis, kui meie hulgas olid noored väljastpoolt kogudust, järgisime ikka oma „tüüpskeemi”. Kui järg „uskmatute noorteni” jõudis, tänasid nemadki Jeesust. Kas ma kuulsin õigesti? See oli uskumatu! Varsti kasvas noorte hulk kahekümneni.
Tänaseks on enamik nendest, kellega siis alustasin, Saarelt ära rännanud – Tallinna, Soome, Tartusse. Aga mõni on jäänud. Neist on saanud minu parimad kaastöölised. Näiteks juhatuse esimees Jaano ja diakon Tanel. Viimane on üks paremaid Piibli tundjaid, keda tean. Minust palju parem! Õnneks!
Kui me ei usalda noori, kelle süda põleb nagu Taavetil, siis me Koljatist võitu ei saa.
Teatepulga edasiandmine
Kogudus valis mind abipastoriks. See tõi kaasa uusi ülesandeid. Noortetöös võtsid teised teatepulga üle. Janar panustas noortesse entusiastlikult kümme aastat. Siis astus töösse Juhan. Kui tema Tallinna kooli siirdus, saabus Saarele Viljar. Kui tema Saarelt ära kolis, küsisime jälle: Mis edasi? Keda võtta? Näe, on veel üks – Rait nimi. Suur sõnamees ei ole, aga mängib pilli ja laulab. Tema kutsus ametikoolist sõpru noortekatele. Mõni tuli. Näiteks Sander, kes sai päästetud.
Sander ja Rait käisid Inglismaal praktikal. Juhtus nii, et Rait jäigi välismaale. Aga Sander tuli tagasi. Kas tema võiks võtta vastutust? On küllalt noor kristlane. Palvetasin. Sain aru, et küll Jumal kasvatab. Eks me teda vette viskasime, aga näe, ujuma õppis! Ta on tubli juht. Mitmes mõttes parem kui mina.
Saaremaalt lähevad paljud mujale tööle või kooli. Sügiseti ikka vaatame, kes on alles. Ühel sügisel lahkusid Saarelt koguduse 12 noort. Poolteist rida oli kooris järsku tühi. Kuidas jätkata? Aga kuskilt tulid uued ja laulame siiamaani.
Ma vaataks kasvõi koridorist ukse vahelt, kuidas Jumal nooremaid kasutab. Siiski tunnen, et mulle on antud ülevaataja amet. Olen õppinud nägema suurt pilti. Vaatan kaugemale ette. Pean mõtlema sellele, et teatepulk ei jääks maha vedelema, vaid keegi tõstaks selle üles!
Ehk võiks kogudusetöö ülevaatajat võrrelda korvpallis mängujuhiga, kes näeb platsi. Ta ei pruugi ise eriti skoori tehagi. Kogudusetöö on meeskonnatöö. Mängujuht võib anda resultatiivse söödu, aga mingi noor kutt viskab sisse. Kasvatage neid noori kutte, kes on mitmes asjas paremad kui teie ise! Täpsema käega. Suurema energiaga. Noor kutt esialgu imetlebki ehk ainult oma sooritust ja on üsna rahul, aga mängujuht imetleb meeskonnatööd.
Ära halvusta Taaveteid!
Me teame lugu Taavetist, kes oli karjapoiss. Tema kolm vanemat venda sõdisid vilistite vastu Tammeorus. Papa Iisai saatis Taaveti vendadele toitu viima. Taavet jõuab rindele. Otsib vendi. Näeb Koljatit, kes suurustab. Aga Taaveti vanema venna Eliabi „viha süttis põlema Taaveti vastu” ja ta ütles: „Mispärast sina siia tulid?” Tahtsid näha taplust. Et oleks põnev. Sa pole mingi tegija! Tükid sinna, kuhu sul pole asja (1Sm 17:28).
Aga Taavet ei tulnud põnevust otsima. Ta nägi südamega. Ta nägi, et kaalul on Jumala rahva saatus. Ta nägi, et „see on Issanda võitlus”, ja oli veendunud, et Koljati pärast ei pea keegi julgust kaotama. Ta oli valmis Koljatiga võitlema ja ta uskus, et „kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal” (1Sm 17:32,46–47). Saigi teada. Ja teab tänase päevani! Taavet võitis Koljati. – Kes nüüd olid pealtvaatajad? Hoopis vanemad vennad. Neist endist ei olnud võitlejaid, sest neil oli hirm.
Kui me oleme nagu Eliab ja ei usalda noori, kelle süda on õiges kohas ja põleb, siis me Koljatist võitu ei saa.
Ristija Johannese õppetund
Teine näide on Uuest Testamendist. Ristija Johannes kuulutas ja ristis Jordani ääres. Rahvas voolas kokku (Jh 1:28). Vahest oli see sama koht, kus Eelija võeti taevasse. Ristija Johannes jätkas tööd, mida varem oli tehtud. Tema kuulutuse tulemusel hakkas sündima uus Iisrael. Ta koondas neid, kes parandasid meelt, lasksid end ristida ja ootasid Messiat. Uus äratusliikumine kestis umbes pool aastat. Päris lühike aeg.
Aga... selle aja jooksul ilmus Jeesus rahva hulka. Johannes ütleb: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees...” (Jh 1:29–30).
Johannes, sa oled ainult pool aastat teeninud ja juba räägid: pärast mind... Mees, tee kõigepealt tööd! Aga Johannes vaatab ettepoole. Töötegija peab küsima: Kes tuleb pärast mind? Sellele tuleb hakata kohe algusest peale mõtlema. Seitsmekümneselt seda enam ära ei õpi. On juhte, kes selles vanuses hoiavad kramplikult ohje ega suuda ühtegi teist enda kõrval näha.
Arvesta kohe, et see, kes tuleb pärast sind, on parem kui sina... Johannes andis Jeesusele üle mitte ainult teatepulga, vaid ka oma jüngrid. Ja nad „läksid Jeesusega kaasa” (Jh 1:37). Kas tõesti peame ka selleks valmis olema?
Aita teisi Jeesusele lähemale!
Ristija Johannese loos on veel üks sõnum. Me ei kasvata jüngreid endale, isegi mitte oma töö järglasele, vaid Jeesusele. Me ei seo neid enda külge. Me teeme kõik, et nad kasvaksid Jeesusele lähemale.
Olen seda taibanud ja rõõmustan selle üle. Saaremaal me muudkui kasvatame ja jüngerdame, ja siis lehvitame hüvastijätuks, kui nad mujale elama asuvad. Olen otsustanud: Ma saadan kõik Jeesuse jüngrid õnnistusega teele! Kui ma kasvatan neid endale, on ainult aja küsimus, kui nad leiavad parema juhi või lähevad üldse kaduma. Kui annan nad Jeesusele, siis pole muret.
Lõpuks midagi neile, kes tulevad pärast meid ja on paremad, uue põlvkonna töötegijad. Aga see sõna on neilegi, kes pikemat aega on vaimulikus töös olnud: „Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1Pt 5:5–7).
