Sõna sai pildiks

09/2018 04 s6na pildiks
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Sõna muutub pildiks. Digitaalsel ajastul asendab sõna väe pildi vägi. Ajakirjade kaanepiltidel on poliitiliselt plahvatuslik jõud. Selfid asendavad valitsuste avaldusi, varjatud pildid teevad lõpu karjäärile. Poliitikud ja staarid tunnevad kuvandi väge ja hoolitsevad oma imago eest. Ometi pole see 21. sajandi avastus. Kõigi aegade valitsejad on püüdnud läbi piltide ja kujude oma võimu dokumenteerida või tugevdada. Uus on pildi globaalne mõju lühima mõeldava aja jooksul. Kui kõnet tuleb hoolega kuulda või süvenedes lugeda, kõnelevad pildid enda eest. Pilt konstrueerib „esteetilise“ maailmanägemuse.

Vaimulik keel ja teoloogiline mõtlemine tarvitavad pidevalt pilte ja kujundei

Piibel on pildirikas raamat
Teoloogia ja kogudus seisavad keset neid muutusi. Me räägime üha enam koguduse ja vaimulike kuvandist kaasaegses ühiskonnas. Samuti on vaimulike eeskujude rõhutamine osa pildi ajastust. Niisiis usk ja pilt ei ole teineteisele võõrad, vaid ennemini seotud. Usk ei ole kunagi amorfne, sellel on alati kindel vorm, milles ta väljendub. Kümnes käsus antud pildikeeld hoiatab aga selle eest, et me ei teeks pilti Jumalast. Kindlasti ei saaks sellest tuletada kunsti keeldu. See käsk hoiatab eelkõige elava Jumala kujutamise eest kohatul viisil. Piibli teoloogia on oma olemuselt kujundlik ja pildirikas. Inimese loomine jumalanäolisena, põlev põõsas, kord ilmuv ja kaduv tule- ja pilvesammas, keerubitest hoitud seaduselaegas, templi eesriie, mis varjab kõige pühamat paika – need on pildid vaimsest reaalsusest, pildid Jumala ligiolust ja aust.

Kujundid kirjeldavad nähtamatut maailma
Jeesuse Kristuse inimeseks saamisega omandab pildi-idee uue kvaliteedi. Paulus esitab meile otseselt pildi teoloogia: Kristus on eikon tou theou – „Jumala kuju“ (2Kr 4:4). Ta on „nähtamatu Jumala kuju“ (Kl 1:15). Kristushümn Filippi kirjas kirjeldab Jeesuse isikut „orja kujuna“ (Fl 2:7). Paulus näeb ka iseennast Kristust esindava typoi'na, tüübina. Piltides ja sümbolites mõtlemine kujuneb nii varakristlikus kui keskaegses teoloogias ja müstikas vaimse reaalsuse tõlgendamise põhimõtteks. Nii on kristlikku teoloogiat raske ette kujutada väljaspool kristlikku esteetikat. Vaimulik keel ja teoloogiline mõtlemine tarvitavad pidevalt pilte ja kujundeid.

Pilt lihtsustab tegelikkust
Kuid iga valgus heidab ka varje. Kaasaegne piltides mõtlemise maailm rahuldub sageli pinnapealsusega – pildist lähtuva esmamuljega. Pildi sügavamatest sõnumitest ei huvituta. Vertikaalne dimensioon on peaaegu täiesti kadunud. Funktsionaalsus asendab pühaduse, horisontaalsus vertikaalsuse. Kuid vajadus pühaduse järele säilib isegi ilmalikus maailmas. Paavsti või Donald Trump'i pildid meedia avarustes tekitavad miljonites inimestes kõige erinevamaid tundeid ja seoseid. Presidendi kujundirikas tweet asendab arusaama maailmas toimuva keerukusest, paavsti lehvitus rahvale sügavat jumalatunnetust selle komplektsuses. Raadios kuuldud linnulaul kõlab lahus põlispuust, millel ta tegelikult istub. Iga foto abstraheerib kujutatu kolmelt dimensioonilt kahele. Iga kujund on tegelike nähtuste abstraktsioon. See abstraktsioon toob esile maastiku, näo, tunded, kuid kaotab sügavuse. Samas oleks esteetiline ühiskond ilma sellise abstraktsioonita ka mõeldamatu.

Jumal ilmutas ennast maailmale oma Pojas
Ometi on pilte, mis sisaldavad enam kui kujutatu, pilte, mis on sügavamad kui ümbritsev reaalsus. Jeesus ütleb: „Kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud“ (Jh 12:45). Tema imeteod on „tunnustähed“ (semeia), märgid, mis kirjeldavad taevase Isa meelevalda. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg“ (Jh 5:19). Poeg, on „tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju“ (Hb 1:3).

Paulus ütleb, et meie osaks on olla selles maailmas „Kristuse-näolised“. Meid on kutsutud esindama selles maailmas Kristust, olemata ise kristused. Sõna saab pildiks, mille autoriks on Jumal.