Jumal kutsub kõnetundi

02/2019 16 tammo joosep
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Facebook hävitab avalikkuse – väidavad kriitikud. Paljud näevad vastupidist. Virtuaalsed platvormid on neile just selleks ruumiks, kus avalikkust luuakse. Mark Zuckerberg toonitab, et Facebook muudab meid vabamaks, avatumaks ja paremaks. Erandid kinnitavad reeglit. Reegel on aga see, et kriitiline tähelepanu tekitamine toimub vaid sotsiaalvõrgustike äärealadel. Samas soosib Whatsapp&Co ühiskonna fragmenteerumist. Inimesed liiguvad hermeetilistes mullikestes, mis kinnitavad nende oma arvamusi ja hoiakuid.

Esimene pilk hommikul ja viimane õhtul oma nutitelefoni on asendanud hommiku- ja õhtupalve.

Kui 1930ndatel sai raadio kui propagandamasina välja lülitada, siis nüüd tuleb kokkupuude tehnikaga meile üha lähemale. Google’i prillid muudavad meid osaks tehnikast, Samsungi käekell mõõdab veresuhkrut ja -rõhku ning une kvaliteeti, ennustades ka eluiga, kui me senises rütmis jätkame. Inimkehasse opereeritud kiibid pole enam teooria, vaid inseneride praktiline mängumaa. Inimese ja tehnika vahemaa läheneb nullile. Kuid distantsi hoidmine just siin oleks vajalik, et neid arenguid mõista ja hinnata. Puuduv distants ei arenda indiviide, vaid sünnitab karju.
Karjamentaliteedi soosimist on ette heidetud ka kristlusele. Väliselt on tõesti raske eristada rokk-kontserti mõnest kristlikust ülistusteenistusest. Samas on erinevus parve või karja ja jumaliku kutsumuse vahel väga selgelt nähtav Ristija Johannese juures. Sünni poolest kuulub ta Jeruusalemma eliidi hulka. Ta pärineb eriliste privileegidega preestrite klassist. Kuid ta loobub sellest seisusest ja läheb kõrbe. Tema ühiskondlik suhe on nüüd offline. Seal ei võta ta pealinna elust enam osa. Ohvritoomised, templiklatš ja seltskonnauudised toimuvad ilma temata. Tema koht on kõrbes. Kõrb on kontsentratsiooni paik. Paik, kus tuleb võidelda üksindusega.

Johannese edasine tegevus kutsub esile Jeruusalemma elanike pöördumise laine. Alul tulevad paljud, seejärel pea terve Jeruusalemm, teda vaatama ja kuulama. Iga ühiskond vajab uudsust. Seekord pakub seda kummaline preestripoeg. Oma kõnedega paneb Johannes nad järele mõtlema: „Mis me peame tegema?“ (Lk 3:10). Johannes kujuneb „kaubamärgiks“. Kuid see suur hulk ei jää talle ustavaks. Ta on nende huviorbiidis vaid teatud aja. Ka Johannesel pole huvi võimalikult suurt hulka järgijaid koondada. Vaid käputäis ustavaid koondub tema meeleparandussõnumi ümber. Seevastu tunneb kuningas Heroodes end temast sedavõrd ohustatuna, et ta arreteeritakse ja pannakse vangi. Tema pea on lõpuks väärt poolt kuningriiki. Ristija Johannese „katkestus“ kasvas kuninga jaoks poliitiliseks riskiks.
Kogudusena on meil Ristija Johannesest õppida, milline tulevikku kujundav jõud võib olla offline-seisundil. See on luksus, kuna oodatud standardseisund on online. Üksnes see, kes on tugev, võib end välja lülitada. Samas on offline-seisund oluline ka isiksuse kujunemisel. See, kes on pidevalt informatsioonist küllastunud, ei suuda seda enam töödelda. Meie identiteet kujuneb välismõjude vastuvõtu ja tõrjumise vaheldumises. Isiksuse küpsemine toimub 33. eluaastani (Levinson), mil võime olulist mitteolulisest eristada on enamasti välja kujunenud. Kuid ka vanemas eas võib see teatud elukriisides uuesti esile tõusta. Siis on taas vaja eneseleidmise üksildasi aegu.
Vabaduse ruum on offline-elu, sest see kasvatab kriitikavõimet. Digitaalse rahva karjale iseloomulik käitumine võib inimese iseseisvust ja arukust kahandada. Võrgustikus osaleja orienteerub enamasti teiste käitumise, mitte argumentide järgi. See, mis kõigile meeldib, ei saa ju olla vale. Lisaks sellele on seal kõik sõnumid lihtsustatud. Kuid see, kes hakkab nendes kahtlema, kujuneb süsteemile potentsiaalseks ohuks. Offline-katkestus pakub sellele survele vastupanemiseks tuge.

Katkestus kui kaubamärk
Kui me küsime, kuidas esindada Kristust kaasaegses maailmas, on eelnev mõtisklus oluliseks teenäitajaks. Kristuse eeskuju näitab, et vaimse elu aluseks on mõtisklus ja palve, vaikuse ja aktiivse tegutsemise vaheldumine. Saksa Evangeelse Kiriku nõukogu endine esimees Wolfgang Huber näeb kiriku nõrkuse tuuma ilmalikustumises, selle asemel et maailma mõjutada. Paul Zulehner lähtub sellest diagnoosist ja ütleb, et kirik vajab „taasspiritualiseerumist“.
Kristlastena peaksime mõistma ja ka nautima offline-elu luksust. Palve on vaimuliku elu alus, mitte vaga ajaviitmine. Usklike suurim oht on ilmalikustumine. Esimesena kaovad argipäeva survel vaiksed palveajad, siis Pühakirja lugemise ajad ja lõpuks ka pühapäevase jumalateenistusliku osaduse vajadus. Samas annab pidev online-elu petliku tunde, et oled kõigile kättesaadav ja vajalik. „Ilma minuta ei toimu siin midagi!“ See kättesaadavus on vahel vajalik organisatsiooniliselt, kuid vaimulikult on ta kontraproduktiivne.
Uskliku kaubamärk on olla offline-elu võimalikkuse tunnistaja. Meie jumalateenistusedki ei saa olla rahvapedagoogika parimad näidised. Meie jutlused ei ole eneseesitlused. Vaimuliku elu kvaliteet sõltub sellest, kuivõrd meil on aega Jumalale.
Kristliku usu vastand pole pluralistlik maailm, vaid akustiline ja digitaalne lärm. Jeesus ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48).