Aprill 2023 
Märt Saar, Sundomi misjonikoguduse pastor
Kuuldavasti meie lõunanaabri Läti koolides enam ajalugu ei õpetata. Kahtlane värk. Seda olulisem on jäädvustada Eesti pikima ajalooga ajakirjas, mis toimub meie tänastel usuradadel. Jagaksin avameelselt lugejaga seitse hetke sellest, kuidas näeb välja pastoritöö argipäev pisut põhja pool, Soomemaal, Vaasa linnas ja Sundomi külas.
1. Juuksuris
Sõidan autoga linna, juuksurisalongi. Siin töötab üks eestlane, uus tuttav. Araablaste juures oleks odavam ja kiirem käia, aga tore, et saan kellegagi eesti keeles asju arutada. Istun tooli ja tema esimene küsimus on, millist tööd ma täna teen. Vastan ebamääraselt, et teen igasugu asju, on mitmeid kohtumisi ja nii õhtuni välja. Tegelikult tahaksin juuksurile evangeeliumi jagada, aga seni pole õnnestunud. Peale soengusaamist tuleb pähe mõte – kingiks talle Kristin Aavakivi raamatu „Süda Itaaliast“. Tema oli ka noor juuksur, enne kui Jumal talle uue südame ja elu kinkis. Paneme kalendrisse uue juuksuriaja, ja tean, et mul on vähem kui kuus nädalat, et raamat Eestist siia tellida.
2. Linnas autoga
Valgusfoori taga istudes märkan, et üle linna tõuseb paks lillakashall suitsupilv. Kuskil põleb. See on ebatavaline, arvestades Soome turvalisust. Mõtlen, kas sõita sündmuskohale, aga siis löön käega. Niikuinii keegi Facebookis kohe postitab, mis toimub. Ja ma ei eksigi – üks paneb pildi üles ja kommenteerib, et ABB tehase gaasitsistern läks katki, ja teine sõber saadab video. Sean sammud raamatukogu poole, et homileetika õpikuid otsida. Olen Vabakiriku seminari õpilane. Raamatukogus tunnen ennast nagu kodus, kuigi lugemine läheb mul suure vaevaga.
3. Luteri kirikus
Päike hakkab looja minema. See on alati väga romantiline. Linn värvub kuldseks. Kui loojang liita kokku puidust majadega (mida Vaasas on minimaalselt), tekitab see minus eriti sooja tunde. See meenutab mulle Tartut, aga ka siinset luteri kirikut meie linnaäärses Sundomi külas. Mind kutsuti sinna möödunud nädalal vestlusõhtule ja sain rääkida sellest, kuidas Jumal mind Salemi baptistikoguduse palvelas rohkem kui 30 aastat tagasi jutlustajaks kutsus. Kuna kirik oli puidust ja täis päikseloojangut, jättis see minusse sügava jälje. Vestlusõhtule tuli käputäis inimesi. Neile ei pruukinud midagi meelde jääda.
4. Ristimine
Kui aga mõtlen, mis foto selle artikliga kaasa liita, ei saa üle ega ümber ristimisest, mis meil umbes kuu aega tagasi Sundomi misjonikoguduses oli. Meie teine tütar Noomi Amanda tahtis saada ristitud. Tellisime tünnisauna otse palvela ette, kütsime seda ööpäev ja tegime ajaloo esimese ristimisteenistuse keset Sundomi küla, karges talveilmas. Grillisime ja sõime kaneelisaiu. Vähemalt kolm-nelikümmend inimest nägid elus esimest korda, kuidas toimub päris ristimine. Usu ja vee alla kastmisega. Meil on koguduses palju lapsi ja luterliku taustaga inimesi. Eriti uhke olen aga Noomi üle.
5. Zoomime
Õhtul, kui koju jõuan, saan endale üllatuseks teada, et mul tuleb uuesti linna sõita. Üks tütardest on hakanud karate trennis käima ja vajab kojutoomist. Mul on samale ajale planeeritud zoom kahe noortejuhiga. Võtan tütre peale, ta hoiab arvutit süles ja keset liiklust arutame üle videosilla seda, kuidas kuni 23 noort sõidab Tartu Risttee kogudusest meile vähem kui kuu aja pärast külla. Seegi on ajalooline sündmus, sest kes siis viitsiks 12 tundi põhja sõita? Eriti veel sellisesse väiksesse rootsikeelsesse külla nagu Sundom.
6. Kalendri sättimine
Enne kui kodus jalad seinale saan riputada, vaatan üle kalendri. Mulle meeldib planeerida. Siis on, mida oodata. Homme on mul kokku lepitud kohvikusse minek ühe 84-aastase kogudusehärra Maxiga, kellega on meil kavas ka tunnike geopeitust mängida, ja siis kohtumine ühe Itaaliast sisserännanud katoliiklasega, kel on edutust tööotsimisest tekkinud väljakannatamatud lihasvalud. Mul on plaan talle Jeesusest rääkida ja tervenemist paluda.
7. Ees seisab öö
Tegelikult ma ei oota magamaminemist. Uni on küll magus, aga mul on mingit sorti insomnia, juba päris mitu aastat. Iga öö ärkan nagu hunt kell neli üles ja kaotan paar väärtuslikku tundi. Siis kuulan rahustuseks eesti jutlustajaid ja Pereraadio arhiivi, aga sellestki pole alati abi. Sest mõnel on kohe nii huvitav jutlus.
