Ilust meie ümber ja sees

01/2011 Elsa Jürma, Jõgeva kogudus14 elsa jyrma

Jumal on loonud inimesed sellistena, et keegi meist ei saa jääda ükskõikseks ilu suhtes. Nähakse palju vaeva selleks, et meid ümbritseks ilu nii kodus kui ka linnatänavail. Käisime möödunud suvel ühe väikese grupi usklikega külas Jõgeva Sordiaretusjaamas töötaval perekonnal, kes kõik oma vaba aja ohverdab ilu loomisele. Kui teised kasutavad kunagi sovhoosi poolt antud aiamaad köögivilja kasvatamiseks, siis siin oli selle asemel rajatud iluaed, kus iga jalatäis maad oli saanud tunda aastakümneid kestnud ilumeelset hoolitsust. Oli muretsetud ka palju kujutava kunsti teoseid ning aiamajagi oli ehitatud ainult ilu eesmärgil. Selle aia ilu käib imetlemas palju turiste. Ka meie kirjutasime külalisteraamatusse: „Aitäh ilu tegijale!"

Jumal ei ole samuti ükskõikne ilu suhtes. Ta on ka maailma rajanud sellisena, et inimesed, kellel võimalik, ei lakka rändamast ja vaatlemast kauneid mägesid, järvi ja jõgesid ning teisi ilusaid maakohti.

Ja kui vaatleme inimesi, siis näeme ka, et üks on ilusam kui teine. Kui mu tütar sündis ja ma olin haiglas, siis oli seal üks naine, kes rääkis, et tema ema on usklik ning palub Jumalat. Ta oli ka tütrel käskinud paluda enne sünnitamist lapse tervise pärast ja lisanud: „Aga palu siis ikka lapsele ilu ka!"

Jah, ma arvan küll, et meie ei teeks mitte pattu, kui meie endale ja oma lastele ka ilu paluksime. See naine, keda ma seal haiglas nägin, oli ka väga ilus, võib-olla oli ema talle seda palunud ja Jumal oli ka kuulnud. Ta esimene mees oli surnud ja kui ta oleks olnud vähem ilus, võib-olla poleks tal õnnestunud teistkordselt abielluda, nagu nüüd.

Iiobil oli kolm tütart ja on kirjutatud, et „kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred." (Ii 42:15) Ei ole küll teada, kas Iiob oma tütardele ka ilu palus. Ma arvan, et ta ei palunud, vaid Jumal andis seda pealegi, kui Iiob kõigis kannatustes oli jäänud ustavaks.

Ta oli ka tütrel käskinud paluda enne sünnitamist lapse tervise pärast ja lisanud: „Aga palu siis ikka lapsele ilu ka!"

Siis oleme veel lugenud Estrist, kes oma ilu pärast valiti kuninga emandaks, ja see päästis kogu juudi rahva hukkamisest.

Heebrea kirjast loeme: „Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust." (Hb 11:23) Sellegi lapse elu päästis tema ilu, sest vaarao tütar ei oleks teda endale pojaks võtnud, kui Mooses poleks olnud ilus.

Talvel loeti lastele raadios üht juttu, kuidas üks vanemateta poiss oli lastekodus, kust lasteta abielupaarid viisid mõne lapse endale. See poiss soovis ka sel viisil saada endale kodu ja vanemaid, aga ta teadis, et võeti ainult neid lapsi, kellel olid lokkis juuksed. Kuulsin kunagi veel teisestki väikelastekodust, kust mõned viisid endale kasvatamiseks lapsi, kuid ikka valiti kõige ilusamaid. Jah, ilusad inimesed saavad elust paremini läbi, neile andestatakse rohkem ja neil on kergem leida poolehoidu.

Kuid siiski on olemas veel varjatud ilu, mis on hoopis suurema tähtsusega kui väline ilu. Väline ilu üksi ei too kellelegi jäädavat õnne. Tean inimest, kes oli omal ajal ilusaim ümbruskonnas, kuid see ei teinud teda õnnelikuks, vaid vastupidi, muutis uhkeks ja upsakaks ning ta pidi veetma oma elu üksinduses.

Kuid on olemas veel varjatud ilu, mis on hoopis suurema tähtsusega kui väline ilu

Kõige paremat Jumala andi võivad inimesed kasutada kurjasti ning saada kasu asemel kahju. Ainult seal, kus välise iluga kaasneb seesmine, võib see tulla õnnistuseks. Mitte Estri väline ilu ei toonud rahvale õnnistust, vaid see, et ta ei muutunud uhkeks, kui sai kuningannaks, ja kuulas endiselt oma kasuisa ja kasvataja sõna. Ta oli ka valmis oma elu kaalule panema rahva päästmiseks. Samuti ei pärandanud inimkonnale Moosese viit raamatut mitte Moosese väline, vaid seesmine ilu.

Kui meiegi tahame meeldida Jumalale ja kaasinimestele, siis peame olema ilusad inimesed. Kuidas võime saada ilusateks inimesteks? Selleks, et meeldida Jumalale, ei aita iluravi ja kosmeetikavahendid. Taavet ütleb: „Temale ei meeldi hobusevägi ega ole tal head meelt jalameeste säärtest. Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad, kes loodavad tema helduse peale." (Ps 147:10-11)

Mis siis teevad inimese ilusaks? Silmad. Oh kui palju laule on loodud ilusatest silmadest. On ülistatud musti, pruune, siniseid ja halle silmi. Jah, need on tõesti ilusad, kuid kõige ilusamad on need silmad, mis on rõõmsad ligimese õnne vaadates ja mis kaastundest nutavad, kui ligimene nutab valu sees. Käed põhjustavad ka paljudele muret, eriti neile, kes töötavad, et need püsiksid ilusatena. Aga kõige ilusamad on need käed, mis on valmis andma ja head tegema, teiste koormaid kandma ja armastuses aitama. Jalgade ilule pööratakse ka suurt tähelepanu. Aga prohvet ütleb: „Kui kenad on mägede peal selle jalad, kes rõõmsaid sõnumeid kuulutab, kes kuulutab rahu." (Suur Piibel, Js 52:7)

Mis on siis ilu peamine vaenlane? See on vanadus. Sest kui vaatame: noored on kõik ilusad. Aga aastad vajutavad vaod laubale ja kustutavad puna palgeilt. Selleks, et jääda ilusaks, peame jääma nooreks. Lugesin kuskilt lause: naine, kes suudaks alati armastada, ei vananeks kunagi. Arvan, et siin peitub ka terake tõtt. Kuulsin kunagi ühe loo sellest, kuidas sõjaaegadel olid sattunud inimesed, ka naised vangi. Ja üks laps läks siis oma ema vaatama. Vangivalvur küsis lapselt: missugune see sinu ema siis on, ma kutsun ta välja. Laps vastas: „Minu ema on kõige ilusam." Vangivalvur hakkas siis tooma välja ikka kõige ilusamaid ja küsis lapselt, kas see on tema ema. Laps vastas aga, et ei, see ei ole minu ema. Niiviisi said juba kõik vangid näidatud, jäi veel üks vananenud ja koltunud näoga naine. Valvur mõtles, et see ta küll ei saa olla, sest laps ütles, et tema ema on kõige ilusam. Aga et rohkem vange enam näidata polnud, viis ta selle lapsele näha. Ja nüüd hüüdis laps rõõmsalt: „Just see ongi minu ema!"

Rääkisime inimeste ilust, aga kellest ütleb Taavet: „Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti." (Ps 45:3)? See ilusaim on meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Kas ta on meile kõige ilusam? Jesaja ütleb temast, et ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata. Ja tõesti, kui tolleaegsed inimesed oleksid tema ilu näinud, ei oleks nemad au Issandat mitte risti löönud. Ja kui praegusaja inimesed tema ilu näeksid, ei põlgaks ega salgaks nad teda mitte ära. Ja meiegi – kes meist tahaks minna vaatama, kuidas kurjategijaid piinatakse ja hukatakse? Kui Pilaatus näitas veriseks pekstud ja piinatud Jeesusele: „Ennäe inimest!", siis oli üksmeelne otsus: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!" Kõikide meelest oli ta nii inetu, et keegi ei tahtnud teda näha. Temal ei olnud välimust, et teda ihaldada. Ainult need vähesed, kelle silmi on Jumal Püha Vaimu läbi saanud valgustada, näevad Kristuse ilu ja nad ei väsi ka iial tema ilu imetlemast. Kui meile on saanud Jeesus ilusamaks kui inimese lapsed, siis peame ennast igal päeval võrdlema temaga, et saaksime Ilusaima sarnaseks. See ei toimu kiiresti. Moosesel kulus kõrbeüksinduses selleks nelikümmend aastat, enne kui ta muutus Jumalale kõlblikuks tööriistaks. Temast on kirjutatud, et ta oli tasasem kui kõik muud inimesed. Siiski tuli Moosese elus üks päev, millal ta unustas, et kõik oma ilu on ta saanud Jumalalt, ja see oli suur patt. Kui meie ka leiame enda juurest mõne ilusa joone, siis peame selle eest tänama Jumalat, kelle käest tuleb kõik hea and.

Et saada ilusaks ja meeldida Jumalale, pole vaja palju teada, vaid palju armastada

Et saada ilusaks ja meeldida Jumalale, pole vaja palju teada, vaid palju armastada. Meie koguduse kõige ilusam õde tuli kord koosolekule lauluga: „Ei takista müürid, ei vallid, ei kraav, kui kokku tahab saada suur armastajapaar." Jaa, teda ei ole miski takistanud. Müür on küll juba kaheksakümmend kaks aastat kõrge, aga nagu Taavet ütleb: „oma Jumalaga ma hüppan üle müüri " (Ps 18:30), nii hüppab ka tema ikka Jumalaga üle müüri ja on igal pühapäeval seal, kus räägitakse ja lauldakse ilusamatest Ilusamast.

Olgu meie kõikide püüd ühel päeval olla Ilusaima sarnane!