Eesti kuvand Kanadas

02/2018 24 jyri puusaag
Jüri Puusaag, Toronto baptistikoguduse pastor

Sain Teekäija tellimuse lühiartiklile teemal „Kuidas paistab Kodueesti (kogudus) Kanadast”. Sõnastasin artikli pealkirjaks „Eesti kuvand Kanadas”. Kahe tähtpäevaga seoses puudutan lühidalt Eesti rahvuslikku ja usulist kuvandit Kanadast vaadatuna.

Eesti riigi ja rahva kuvand

Siinses meedias kohtad harva sõna Estonia. Pildi Eestist kujundavad siin elavad eestlased ja estofiilid. Kõige mõjukamalt tutvustas Eestit sõjajärgne põgenike põlvkond, kes püüdis suuremates linnades luua mini-Eestisid. Põgenike esimene generatsioon tegi parima, et esindada „eesti asja” sadade teiste rahvusgruppide hulgas. Kanada immigrantide eluolustikulisis edetabeleis on eestlased kõrge mainega. Kogesin seda Toronto koguduse keskel isiklikult juba oma tööperioodi algul, mil Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu.

Eesti iseseisvumine on loonud aga täiesti uudse situatsiooni. Sõjapõgenike üliorganiseeritud põlvkond hakkab kaduma ja Eesti kuvandit määrab põhiliselt meedia. Sealt võib välja lugeda Eesti kohta: NATO ja Euroopa Liidu liige, e-riik, edukas haridussüsteem, hea maksumaksja NATO eelarvesse, ustav USA poliitika toetaja, üks Euroopa sekulaarsemaid riike jne. Tavainimese teadmised Eestist on puudulikud. Levinum on teadmine, et olime NSVLi osa ja nüüdne Venemaa aktiivne naaber. Toronto paarisajatuhandeline vene kogukond on kõige teadlikum Eestist ja eestlastest. Nende enamuse arvamus eestlastest ja Eestist on igati positiivne. Iga eestlane on vastutav meie kuvandi kujundamisel väljaspool Eestit.

Eesti usuelu kuvand
24 laagrilipp
Jeesus pidas ülimalt tähtsaks uskliku ja usklikest koosneva koguduse kuvandit maailma silmis. „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha teda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks, kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas” (Mt 5:13–14). Nii peab tunnetama ja nägema meie kogudusi „maa ja maailm”.

Alates 1968. aastast olen olnud aktiivselt seotud koguduste tööga. Usklikuks sain 1955. aastal osana nn Oleviste ärkamisest. Selle ärkamise 60. aastapäeva kokkutulekul Olevistes tõstatasin küsimuse: „Milline on baptistide imago ja kuidas seda kujundada?“ Eriliselt olen ise selle valdkonnaga tegelenud alates iseseisvale karjasetööle asumisest. Sellest sai jaanuaris nelikümmend aastat. Olen olnud karjaseks kahes koguduses: 12 aastat Tallinna Kaljus ja viimased 28 aastat Torontos. Need on olnud väga erinevad tööperioodid. Olenemata poliitilisest süsteemist peab kogudus kujundama oma kuvandi Kristuse plaanide alusel. Kristus ise on koguduse alus ja pea, kogudus koos oma karjasega vastutab oma kuvandi eest maailma keskel. Teiste sõnadega, kuidas on meie „valgus ja sool“ mõistetavad maailmale, mille keskel me tegutseme? Johannese Ilmutusraamat annab kõneka pildi seitsmest uuest kogudusest väljaspool Jeruusalemma. Iga kogudus saab teada Inimese Poja arvamuse enese kohta. Kõik kogudused saavad sama soovituse: „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!”

Me ei tohi eirata ka seda, mida maailm ütleb kogudustele! Räägime vaimulikust ja ilmalikust tagasisidest. Meie esimesed baptistikogudused said maailma ja riigikiriku tagasisidet tunda vägagi valusalt. Ametlikult ateistlikul nõukogude ajal olime raudselt paika pandud. Kuna olime rahva silmis ainuke lubatud „opositsioon”, siis oli meie kuvand üldiselt soositav. Hinnati usklike ausust, moraalsust, vastutustunnet jne. Algkoguduse kohta öeldakse Message Bible tõlkes: „Kogudus tegutses linnana mäe otsas ja nende valgus meeldis inimestele” (Ap 2:47). Oleme saanud igatsetud lääne kultuuri osaks ja peame nüüd tõsiselt küsima nii Kanadas kui Eestis: kas meie valgus meeldib rahvale? Tõmbab see, mis on ümbrusest erinev. Kultuurikristlusest ollakse tüdinenud.
Head uue kuvandamist!