Enn Palmik: Vancouver tervitab

3/2009 Enn Palmik, Tõrva Immaanueli koguduse pastor

Enn Palmikut tuntakse ustava ja tagasihoidliku töömehena. Oma esimest poolsajanditki pühitses ta mullu kuidagi märkamatult. Nüüd, kus ta on taas kodumaal, oli Teekäijal võimalus kuulda tema kogemustest kodus ja võõrsil.

Kes juhatasid sind Kristuse juurde?

Mul on olnud eesõigus kasvada kristlikus peres. Juba vana-vanaisa oli küla jutlustaja. Vanaisa ehitas paate, millega paljud perekonnad sõjaajal üle mere Rootsi põgenesid. Lõpuks valmis ka see paat, millega oma pere oleks võinud Noarootsist Rootsi sõita. Tõsiuskliku mehena pani vanaisa põlved maha ja palus Jumala juhtimist ning sai selguse jääda Eestisse. Isal tuli veeta seitse pikka aastat Siberis. Kodumaale naastes oskas ta tänada iga uue päeva eest. Mäletan, et töölt tulles pani ta kõigepealt mantli varna ja põlved maha ning tänas Jumalat, alles siis sain ta sülle ronida. Nüüd aastakümneid hiljem mõistan, mida tähendab Jumala õnnistus põlvest põlve.

Kirjelda neid momente/inimesi, kes on olnud sulle eeskujuks.

Esmane eeskuju on lapsepõlvekodust ja tolleaegsest "põrandaalusest" pühapäevakoolist. Kasvasin Oleviste koguduse keskel sellel ajal, kui pastor Oskar Olvik hakkas noori mehi enda ümber koguma ja julgustama. Pisut hiljem osalesin "Effataa" liikumises ja olin haaratud vend Rein Uuemõisa andumusest ja ustavusest. Lääne-Virumaale kogudusetööle asudes oli suureks julgustuseks vend Meelis Etti. Kindlasti on oma mõju ja suuna andnud need noored, kellega võisime kord koos Oleviste koguduses "Konsiili" nimelises grupis noortetööd vedada (Indrek Luide, Helari Puu, Jaan ja Mati Bärenson, Mart Rannut jne). Samuti kuulasime suure põnevusega, kui kirikuõpetajad Priit Rannut ja Harri Haamer oma elukogemusi jagasid.

Mis rõõmustab sind Lõuna-Eesti piirkonnavanema töös?

Kõige suuremat rõõmu valmistab see, kui on kuulda, et ühes või teises koguduses on noortetöö uut hoogu saanud. Kusagil on tekkinud uus ansambel või alustanud tööd poisteklubi, viiakse läbi noorte Alfat jne. Kogudus on leidnud noortejuhi! Me teame hästi, et väikestel kogudustel on raske leida pastorit, kuid veel raskem on leida andunud noortepastorit või noortejuhti. Seda suurem rõõm on sellest, Tartu kogudustest on välja kasvanud noorteliikumine, mis omakorda on rikastanud meie koguduste liitu Tartu Kristliku Risttee koguduse näol.

10 aastat tagasi kirjutas Teekäija tööst Tõrvas, aasta hiljem jagasid sa kogemusi krusaadist koos ameeriklastega ja ka 2002 lugesime koguduse elust. Mis julgustab sind täna?

Tõrva koguduse liikmeraamatut uurides näitab statistika, et enam kui pool meie tänasest liikmeskonnast ei olnud kümme aastat tagasi veel päästetud ega ristitud. Mitmed nendest uutest inimestest on täna aktiivselt kogudusetöös. Need, kes kümne aasta eest käisid pühapäevakoolis ja tegid vahepeal hoolega noortetööd, on juba ammu suurematesse linnadesse siirdunud ja nii mõnigi aitab kaasa teistes kogudustes.

Vaadates viimasele kümnendile ja veel kaugemalegi ajalukku on julgustuseks see, et Jumal hoolitseb oma koguduse eest, läbi uute koguduseliikmete ja töötegijate.

Kuna sinu muljed Välis-Eesti usurahva teenimisest on ikka veel värsked, siis jaga lähemalt nende elust.

"Südamlikud tervitused Vancouverist või lihtsalt: tervitage kõiki Eestimaal meie poolt!" – sellised tervitused antakse kaasa teisel pool maakera elava väikese eesti kogukonna poolt. Nad sooviksid väga meiega koos olla ning elavad kogu südamest kaasa Eestimaa muredele ja rõõmudele. Kahjuks eraldab meid selle kauni Vaikse ookeani äärse paigaga juba kümnetunnine lennureis Londonist.

Pagulasteed

Sõjakeerises olid paljud eestlased sunnitud põgenema üle mere. Nende lootus tagasi tulla kustus peagi. Kui nad olid jõudnud rootsi keele selgeks õppida ja leidnud töö ning elukoha, muutusid ka sealsed olukorrad ebakindlaks. Kõigepealt nõudis Nõukogude Liit välja paadid, purjekad ja laevad, millega eestlased olid põgenenud. Need toodigi ära, kas tervelt või tükkidena. Edasi avaldati survet põgenike väljaandmiseks. Sellises ebakindlas olukorras püüdsid paljud eestlased Rootsist edasi rännata. Viiekümnendatel aastatel oli sõjapõgenikke valmis vastu võtma Kanada. See on ju territooriumi poolest teine riik maailmas ning lisaks vajati seal ka tööjõudu. Kodutuks jäänud eestlased hakkasid üle ookeani rändama. Paljudel õnnestus teenistust leida tööstuslinnas Torontos. Väiksem osa rändas Kanada läänekalda suunas, otsides tööd ja elukohta. Mitmed peatusid Alberta provintsis, Calgary linnast põhja pool asuvatel preeriaaladel. Seal olid juba eelmise sajandi alguses rajanud farmid need eestlased, kes kommunistlike vaadete poolest olid sunnitud Eesti Vabariigist lahkuma. Peale Teist maailmasõda kasvas eestlaste talude arv seal viljakal maal viiekümneni. Tänaseks on jäänud järele veel mõned üksikud talud, kus räägitakse eesti keeles ning lisaks kalmistu ja mälestusmärk eesti koolist ja rahvamajast. Ligemale 1500 eestlast leidsid endile töö ja elukoha Vancouveris, mis asub Torontost enam kui 4000 km kaugusel Kanada läänerannikul. Põhiosa nendest olid sündinud ja kasvanud Saaremaal, kuid oli ka hiidlasi, mulke jt.

Ettevõtlikud eestlased Vancouveris

Iga algus on raske, kuid eestlastel jätkus visadust, et eluga toime tulla. Paljud mehed teenisid leiba ehitustööga. Aeg oli soodus selle poolest, et sai odavalt maad osta ja lisaks võtta laenu, et majad valmis ehitada ning seejärel müüki panna. Oli aeg, kus linnas oli 51 eestlaste ehitusfirmat – mõned üsna väikesed, teised nii suured, et nende ehitatud kõrghooned ja hotellid ilmestavad linna panoraami veel täna. Tööd õpiti käigupealt – kui õhtul kohalikud ehitajad koju läksid, siis vaadati järele, kuidas nad olid ehitanud ning järgmisel päeval tehti ise samamoodi. Majad tulid kenad ja nõudlus nende järele oli suur. Mitmed eestlased rajasid ka linna külje alla farmid ega põlanud rasket põllutööd. Need, kes oskasid inglise keelt, ning kellel õnnestus õppida, said tööd riigiasutustes, lisaks oli juriste, arste, raudteetöölisi, kalureid jt.

Kogudusetöö ja kirikute ehitus

Võõrsile elama asunud inimesed vajasid lisaks igapäevasele leivale ja peavarjule ka hingelist kinnitust ja osadust. Paljud ei osanud inglise keelt ja tundsid puudust eestikeelse koguduse järele. Usulise tööga alustas Rootsist tulnud jutlustaja Osvald Õunpuu 1949. aasta Suurel reedel. Kogudus rajati 1952. aasta suvel. Kuna liikmed pärinesid erinevatest kogudustest, valiti nimeks Eesti Ühendatud Kogudus. Asutamise järgselt koguneti erinevates kirikutes, kuni 1956. aasta 20. mail alustati suure hooga hästi planeeritud kiriku ehitamist. Juba sama aasta 23. detsembril õnnistati 150 istekohaga kirik sisse. Ühtlasi oli see esimene eestlaste poolt ehitatud kirik välismaal. Hiljem ehitati veel Vancouverisse luteri kirik koos Eesti Majaga ning ka Kodukirik. Viimane alustas eestikeelsetele vaimulikele raadiosaadetega, mis on tänaseni kuuldavad igal pühapäeval. Kodukiriku maja on nüüdseks müüdud ning seda kasutab hiina kogudus. Paljud sealt tulnud inimesed töötavad kaasa Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses. Lisaks koguneb suurematel pühadel veel Vancouveris Eesti Apostliku Õigeusu Kogudus. Ajaloost oleks kindlasti veel palju huvitavat kirjutada, kuid õnneks olid veebruarikuus Vancouveri reisil Heldur Kajaste ja Helari Puu, et jäädvustada Välis-Eesti koguduste ajalugu.

Tänane päev Vancouveris

Praegu koguneb eestikeelsetele üritustele Vancouveris umbes nelisada inimest. Nad osalevad koguduste, Eesti Kultuuriühingu, Kuldse Klubi jne töös ja erinevatel pidulikel kogunemistel. Kahjuks noorem põlvkond ei räägi enam eesti keelt ja neil on keeruline osaleda. Samasugune olukord on ka sealsetes eesti kogudustes. Põhilise liikmeskonna moodustavad need, kes Eestimaalt põgenesid ning nende Rootsis ja Kanadas sündinud lapsed. Nende pühendumus nii koguduses kui eestlaste kogukonnas väärib imetlust. Ei suuda oma vaimustust varjata, kui näen 80-90aastaseid inimesi tihedas linnaliikluses oma autoga üritustele sõitmas. Varem elas eestlaste kogukond põhiliselt Vancouveri südalinnas, kuhu ehitati ka kirikud. Nüüd on enamus nendest kolinud äärelinna vaikusse. See tähendab, et kirikutee on kuni 50 kilomeetrit pikk ja võib sõltuvalt liiklusest venida mitme tunnini. Veel vaimustas mind sealsete eestlaste külalislahkus ja orienteeritus abistamisele. Käies käsitöö näitustel ei osta nad kaupa mitte eelkõige oma vajaduste järgi, vaid mõeldes sellele, kuidas aidata kauba tootjat. Ostes loosi pandud maja või auto loteriipiletit, on neile kõige tähtsam, millise haigla või organisatsiooni abistamiseks see tulu läheb. Teades, et kusagil müüakse kaupa, mis on toodetud Eestis või Baltikumis, ostavad nad põhimõtteliselt just seda, et toetada meie majandust. Iga sealne kogudus püüab võimalust mööda toetada Eestimaa evangeelset tööd, kuigi paljud liikmed ei jaksa enam võtta ette pikka ja väsitavat sõitu oma sünnimaale. Ometigi on Eestimaa nende südametes ja mõtetes. Põnevusega loetakse nii Teekäijat, Kuulutajat, Eesti Kirikut ja teisi ajalehti, mis hilinemisega sinna jõuavad. Iga kontakt kodumaaga on nende jaoks oluline.

Ühendatud Baptisti Koguduses on igal pühapäeval ka tervituste osa, kus loetakse ette nädala jooksul saabunud tervitused ja sageli palutakse ühiselt nende saatjate eest. Palvetest ei jää välja ka ükski kriisiolukord meie kodumaal. Koguduse tugevaks küljeks on läbi aegade olnud muusika. Praegu tegutseb koguduses segakoor Thomas Kirvese juhtimisel. Erli Lepiku eestvedamisel käib igal kuul koos naisring, kes panustab suure armastusega mõnda suuremasse projekti, millega misjonitööd Eestimaal ja teistes paikades edendada. Näiteks eelmisel aastal koguti raha ja osteti ühele Keenia perekonnale kaamel, et nad saaksid majanduslikult jalule ning suudaksid ise endale leiba teenida.

Eriliselt südantliigutav on näha koguduse inimeste tänulikkust. Meil siin Eestimaal on sageli tänu südames, kuid oleme põhjamaiselt tagasihoidlikud seda välja ütlema. Tundub, et palju lihtsam on oma kriitikat ja pahameelt välja näidata. Sealsed inimesed tulevad peale igat jumalateenistust oma tänu jutlustajale edasi ütlema ja sageli nimetavad, mis neid sellel korral eriti jutluses puudutas. Lisaks ei jää ka väiksemad tööd koguduses tähelepanuta. See on kindlasti igale töötegijale julgustuseks. Viimaseks koguduse kohalikuks pastoriks oli Andres Rebane, kes siirdus haiglakaplani tööle. Alates sellest on kogudus kutsunud Eestist endale abiks mitmeid pastoreid. Peale Jüri Nõlvaku igavikku lahkumist täitsin mina poole aasta jooksul neid ülesandeid ning võisin kaasa elada külalislahke Vancouveri Ühendatud Baptisti Koguduse rõõmudele ja muredele.

Kokkuvõte

Siin sai Vancouveri eestlaste elust vaid killukesi edasi antud. Linn ise on kaunis ja aastaid valitud üheks parima elukeskkonnaga suurlinnaks kogu maailmas. Talvel ei ole tavaliselt palju külma ega lund nii, et palmid võivad ennast hästi tunda. Suvel hoiab ookean ülearuse palavuse eest. Ümberringi asuvatelt mägedelt tuleb värsket õhku ja lumesulamisvesi kasutatakse ära linna veevarustuseks. Elatustasemelt on Kanada riik üks esimesi kogu maailmas. See on andnud sealsetele töökatele eestlastele võimaluse ka oma pensionipõlve majanduslikult paremini kindlustada kui meil siin Eestis. Vaatamata paljudele võimalustele ja suhteliselt stabiilsele elule, mida Kanada oma inimestele pakub, peab tõdema, et siin maapeal ei ole kusagil paradiisi – kõikjal leidub üksildust, perekonnaprobleeme, haigusi jne.

Usun siiski, et meil kristlastel on igas maailma servas üks ja seesama igatsus, jõuda kord igavesse koju. Toetagem sellel teekonnal ka meie kaugel asuvaid rahvuskaaslasi vendi-õdesid.