Linnulennul läbi Vancouveri aasta

9/2010 Katrin ja Alari Allikas, Vancouveris (2009/2010)

Nii kui üks pääsuke läeb lauldes kõrgele, et vaevalt näha veel, läeb ülesse. Nii on me elutee, mis läheb taevasse, nii kui üks pääsuke läeb kõrgele.

Vancouver tervitab meid 2009. aasta augustis pilvituse ja vihmasajuga. Peter Lepik on meile lennujaama vastu tulnud. Kui me Metrotowni korterisse jõuame, ootab ees üllatus: suur osa koguduse inimesi on seal! Piiriformaalsuste tõttu on nad meid mitu tundi oodanud; koogid, tordid ja küünlad laual.

Esimesel pühapäeval on terve kogudus kutsutud Kembi tallu. See õigeusklikule perele kuuluv suur majapidamine asub Suur-Vancouveri lõunaservas Whithe Rockis. Kohale toob meid üks rõõmsameelne abielupaar Kütid, kes on viimastel aastatel kogudusega tuttavaks saanud.

Augustipäike on end taas kehtestanud. Valged toolide read täituvad peagi inimestega. Vend Eenjärv alustab jumalateenistust. Hiljem saame temaga sõpradeks. Aastate eest on ta võidelnud Sinimägedes, saanud jalast haavata ja seejärel sõjast väljunud. Õppinud siin uues maailmas med-vennaks. Olnud koguduse noortejuht. Pole kunagi abiellunud. Paistab rahulolev ja õnnelik. Ta elab me tegemistele hiljem mitmeti kaasa. Laulame üheskoos süntesaatori saatel. Sellel mängib Thomas Kirves. Ta isa ja emaga oleme juba tutvunud. Nad on meile näidanud Vancouveri ilusaid kaldaid. Spanish Banks´i, English Bay´d ja Stanley Park´i. Siis laulan kitarriga paar laulu ja kõnelen. Järgneb Kembi perenaiste poolt valmistatud rikkalik söömaaeg heledate päevavarjude all. Tol päeval me veel ei tea, et hiljem toob buss number 321 meid siia veel mitmel korral. Ühel järgnevaist päevist kutsub Thomase naine Astrid meid mustikale. Ta on koolijuhataja. Töö ei ole veel alanud. Vabadel päevadel aitab ta meid siin sisse elada. Mustikad kasvavad istanduses kõrgetel põõsastel. Paari tunniga on vajalik saak käes. Astridi ja Thomasega veedame veel mitmeid kvaliteedimärgiga hetki. Me pole kunagi käinud kellegagi, kel oleks bassipartii peas, Mozarti Reekviemi kuulamas!

Anne ja Peter Lepik pakuvad meile pealetungiva sügise käigus ühe võimsamatest looduselamustest. Tee viib läbi Vancouveri saare Vaikse ookeani kaldale. Koha nimi on Long Beach. Pilvitu taeva all veerevad randa smaragdrohelised võimsad lained. Õhtu edenedes muutuvad need purpurseteks. Purunedes rannakaljudel, paiskavad nad õhku kuldseid fontääne. Ööbimispaik on otse rannaliival. Klaasukse taga muidugi. Ligiduses rannametsades on aastakümneid elanud hipiperekonnad omatehtud onnides. Nii saab ka. Anne ja Peteri kodus Whithe Rockis oleme olnud külalised mitmetel erilistel hetkedel. Siia oleme kutsutud mitmele pühade söömaajale. Siin toimub ürituse „Nii kui üks pääsuke" plaanimine, et siinses Eesti Majas tähistada ülestõusmispühi. Siin oleme koos väiksema seltskonnaga, et arutada elulisi ja usulisi asju. Siin toimub viimaks ka meie lahkumispidu. Peter on mees, kes käib alati teise miili.

Esimene inimene, kelle kaudu Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus meie jaoks reaalseks muutus, oli Erli Lepik. 2009. aasta liidu suvefestivalil Pärnus kuulsime, et üks naine Vancouverist otsib oma pastorit. Lõpuks saimegi seal kokku. Nüüd Vancouveris olles päästis ta meid nii mõnestki üksildasest tunnist. Asendas need hea restoraniga või toreda väljasõiduga ümbruskonda. Koguduses on Erli väga tegev organisti ja naisringi juhatajana, samuti haldab ta oma abikaasa Pauli ettevõtteid. Erli kaasabil sai mulle kitarr, millel on tiivad.

Vancouveri lemmikvärv on „bronze". See on hallikas-pruunikas-roheline. Vancouveri majad, kui nad ei koosne just klaasist, on selle varjundiga. Kuldseil septembripäevil pintseldame seda koguduse aia peale. Juhendajaks 92-aastane noormees Richard Kelder. Möödakäijad räägivad temast: ustav mees, hoiab kiriku ümbruse korras.

Laupäeviti teen viimaseid ettevalmistusi pühapäevaseks jumalateenistuseks. Ühel sellistest tulevad Villi ja Viive Vink ja viivad mu kaasa jõhvikafestivalile. Villi on vaheldumisi ehitanud Vancouveris maju ja kasvatanud Austraalias kanu. Juhatanud koguduse koori. Energiat jätkub siiani.

Pühapäeva hommikul ütleme teineteisele: paneme jälle aamish riided selga ja hakkame kirikusse minema. Me torkame Metrotowni hiigelmarketis neis silma. Tore siiski, et nende kandmiseks on hea põhjus. Kui sel päeval enne kella 11 astud sisse eestlaste poolt ehitatud kirikusse Grandview Highway ja Commercial Streeti nurgal, kohtad tõenäoliselt kõigepealt Helga Kriiki. Ta tervitab sind rõõmuga ja pakub uut eestikeelset kirjandust. Herbert Kirves on juba oma koha sisse võtnud ja kaasa Erna seab midagi korda. Leida Rei sätib värskeid lilli kantslile. Kostab orelimängu: on selle tekitajaks siis esimene organist Thomas, teine organist Erli Lepik või kolmas orgnaist Tiiu Jääger.

Kui lõikustänupüha ja Eestist põgenemise 65. aastapäev jäävad seljataha, hakkame valmistuma dr Artur Proosi 95. sünnipäevaks. Sel puhul sõidavad kohale õde Asta Kaups ja pastor Jüri Puusaag Torontost, samuti Arturi poeg Lemm Rootsist. Lemmi seltsis toimuvad meil väikesed kogunemised. Jäi meelde üks ta väljend: „Evangeeliumitel on tõe kõla juures." Lemm on tegev arstiteaduse alal Uppsala ülikooli juures, olles üks väljapaistvaid endokrinoloogia eksperte maailmas. Proosi maja Rumble Street´il on nüüd elu täis. Lemm ja Asta pakuvad täiendust Mimi´le, Arturi filipiinlannast koduabilisele, kes saabus seitsme aasta eest otse imelistelt õigel ajal. „Inimesele pole hea üksi olla" võib vend Artur kinnitada. Toronto külalistega kohtume pikemalt veel me kevadise retke ajal Torontosse. Sealgi kogeme sooja vastuvõttu.

Jõuluootus on huvitav aeg. Linnas on palju toimumas. May ja Erich Tõkke annavad meile piletid kuulsale „Laulvale jõulupuule", mis toimub Broadway kirikus.

Jõulud on hea aeg, sest Hanna-Barbara ja Risto ning Saamuel Tamm on meil külas. See on tundmatuks jääda sooviva kaaskristlase jõulukink neile ja meile. Retked Eestist saabujate kättesaamiseks meenutavad samalaadseid retki Pärnust lõuna poole. Sõidad mööda mere äärt, siis varsti tuleb piir, siis lennujaam. Seal Riia, siin Seattle. Selle linnaga saame nende reiside tõttu tuttavaks. Vähemalt niipalju, et käime ära maailma esimeses Starbucks´is.

Lastega on meil rõõm külastada Vancouveris põllumajanduslikult toimivat eesti talu, kus elab perekond Liiva. Papagoi tervitab tulijaid inglise keeles. Hugo ja Hanna saabusid siia üldise põgenemise laine käigus Rootsist. Ettevõtlik Hugo kinnitas peagi kanna Vancouveri külje alla, kuhu siis rajatigi talu. Praegu kasvatab ja müüb ta heina. Talu maadel on nüüd naabriteks poeg Robert ja tütar Debbie.

Veebruar šokeerib meid kirsiõite ja taliolümpiaga. Ülisoojad ilmad sulatavad lume Cypress Mountain´i nõlvadelt nii, et olümpiakorraldajatel on vesi ahjus. Aino Uus, kes mõne aasta eest Torontost Vancouverisse kolinud, tutvustab meid Olümpia tegevuspaikadega. Vabatahtlikuna on tal vaba juurdepääs igale poole. Ta on meie väsimatu julgustaja kogu Vancouveri-aja jooksul.

Olümpiamängude ja EV aastapäeva kokkulangemine toob palju elevust Eesti Majja. Tähistamistel viibivad kultuuriminister Laine Jänes, kes dirigeerib kohalikku koori ja presidendipaar, kelle seltsis võivad kõik soovijad pilti teha. Presidendi vastuvõtult tuleme teadmisega, et me korteri võtmed on me Hazel Street'i üliturvalise maja seitsmendal korrusel. Majahoidjaist pole nii hilja õhtul kedagi liikvel. Nii viivadki sammud me koguduse õe Sette poole öömajale. Paika, kuhu on alati hea sisse astuda. Pole mingit võõrastamist. Sette on rõõmus: võiks sagedamini võtmeid unustada. Ja hoolitseb, et pastori meevarud ei lõpeks. Eestlaste kokkusaamisi toimub mujalgi. Ühel neist, mis toimub Kembi hotellis, satun rääkima Eesti Seltsi esimehe Toomas Pajuriga. „Kas ülestõusmispühi tähistate?" küsin ma. „Me tähistame rohkem rahvalikke pühi," ütleb ta. Hmm, nii seda asja jätta ei saa, mõtlen. Või rahvalikke... Sealsamas sünnibki idee tähistada ülestõusmispühi üheskoos „Meie Kodus". Selline on Vancouveri Eesti Maja õige nimi. Tehtagu seda koos võimalikult kõigi erinevate eestlaste gruppidega, kes omavahel väga tihti kokku ei saa. Nii tulebki kokku väike konsiilium: Kirvesed, Lepikud, Marje Suurkask, Olev Rumm ja pastoripaar. Me ettevõtmine saab oma nime Vancouveris populaarseks saanud Kihnu laulu järele: „Nii kui üks pääsuke." Toimuma saab see nädal pärast ülestõusmispühi, siis kui igal Vancouveri eestlaste kogudusel omad teenistused peetud. Minu ja Katrini eelis ja puudus on see: ei me tea, kuidas siin asjad käivad. Seetõttu tegutseme nagu oskame. Igal juhul paistab, et lõpuks oleme kõik õiged inimesed üles leidnud. Vahetult enne aprilli teist laupäeva saabub aga uus mure: samal päeval toimuvad õpetaja Piiri lese matused. Luteri koguduse õpetaja Walter Johanson rahustab meid siiski: ta korraldab nii, et kõik matusega seonduv on kaks tundi enne me kontserdi algust lõppenud. Nii saab see korda. Aga kui palju inimesi tuleb? Mitu asja on toimumas samal päeval! Kohale jõudes näeme, et meie tiim Anne ja Astrid ja nende ustavad mehed on teinud „Meie Kodus" aulise extreme makeover´i. Marje ja Alar Suurkask ja mitmed teised on toonud vahvaid üllatusi, mis lähevad väljaloosimisele. Noored rahvatantsijad on ennast valmis pannud. Ei tea, kuidas nende etteaste meeldib me koguduse vanematele inimeste? Aarne Tork on valinud ühislauluks: „Vändra metsas Pärnu maal!" Mis ülestõusmispüha laul see on? Pidi olema selle pärast, et pastori proua on Pärnust pärit. Rahvast tuleb arvatust rohkem. Pastoriproua jookseb mööda maja ja otsib täiendavaid abinõusid, et kõik leiaks endale koha. Kuna olen õhtu juht, otsustan kõnelda kõigepealt sellest, mida need pühad meile ütlevad. Kristus tuli otsima katkisi inimesi. Ta surm ja ülestõusmine oli selleks, et võiksime terveks saada. Seejärel muna koksimise võistlus, loterii ja mitmesugused etteasted. Paistab nii, et inimestel on hea ja rõõmus koos olla. Lõpus kenad vaimulikud koorilaulud. Korraga on kerge palvetada kõigi nende inimeste ees ja nende eest. Teen seda siiamaani. Paistab nõnda, et inimeste ühismeel on saanud kosutust ja usk kinnitust.

Aastaaegade vaheldumine pole Vancouveris nii märgatav kui meil. Suur osa aastast miski õitseb. Mai on õitsemise tippaeg. Stanley Park ja Queen Victoria Gardens muutuvad seetõttu inimeste meelispaikadeks. Viimases veedame koos Andres Kirvesega kena pühapäevase pärastlõuna. Andres on rohkem mägimatkaja, paar retke loodusesse tegime koos. Ta on ka meie ustav autojuht kõikvõimalikel juhtumitel. Lisapõhjus: vend Arturilt päritud väike võimenduskast, mida koguduse vennad kutsuvad hellitavalt: roc´n´roll machine. Kanadas viibimise viimastel nädalatel oleme moodustanud väikese muusikagrupi: mina kitarril ja Erna Kirves kandlel, Katrin oli oma flöödimängu üles soojendanud. Lisaks pääsukese laulule leidsime veel ühe, mis inimesi alati liigutab: Ruutsoo sõnadele tehtud „Lapsepõlve paradiis." Neid ja sarnasid siis kanname ette emadepäeval kirikus ja Kuldse Klubi väljasõidul. Edda Davise juhtimisel toimiv pensionäride kooskäimine on Vancouveri eestlaste suurim kogunemine. Kembi talu avarad ruumid mahutavad taas üle viiekümne inimese.

Lilled õitsevad ilusti ka pansionaadi õues, mida peab Whithe Rocki baptistikogudus. Nende eest kannab hoolt 96-aastane Anni Lepik. „Ma olen väga vana," ütleb ta. „Kuidas on olla nii vana?" küsin. „Väga hea," ütleb ta, „mingit muret ei ole." Samas elab Erna Truu. Ta on meile laua katnud. Anni tuleb omatehtud saiaga. Meie Ernalt lahkelt laenatud autoga.

Ainult linde ei pea vaatama, „kes kiitvad Jumalat nii valjuste!" Õdede-vendade hulgas on paljugi, mis põhjustab tema kiitmist.

Kanadast lahkumist me ette läbi ei ela. Ka meie lahkumisele pühendatud koosviibimistel pole ära tuleku tunnet. Seda hakkame tajuma alles koju jõudes. Aga kus on kodu? Praegu on me kodu sel viisil, et vahetasime pastor Joosep Tammoga elukohad. Noored majandavad meie maja Pärnu külje all Papsaares.

 

14_IMG_1002. Vancouveris õitseb miski kogu aeg.

14_IMG_3796 Nii kui üks pääsuke: munakoksimise võistlus.

15_IMG_0112 Kogudus me sünnipäevi tähistamas me korteris: Peter Lepik, Artur Proos, Rosette Stamm, Alari ja Katrin Allikas, Herbert ja Erna Kirves, Aino Uus, Viive ja Villi Vink, Edda Davis, Erna Truu, Anni Lepik, Erli Lepik, May ja Erich Tõkke.

15_IMG_0614 Vancouver Island, Vaikse ookeani rannik. Tulime Anne ja Peteriga kõrgemale, et vaadet saada.

16_IMG_1328 Noortega olümpia avamist vaatamas.

16_IMG_2292 Suur-Vancouveris on erinevaid paiku: Deep Cove's sajab kaks korda rohkem kui White Rock'is.

.