Detsember 2021 
Tõnu Lehtsaar, Kolgata koguduse diakon
Hiljuti jõudis vaatajateni Ermo Ripsi kaheosaline film "Mälestusi Kolgata koguduse laagritest". Film on kõigile kättesaadav Youtube’is. Filmi põhisisuks on ülevaade koguduse laagritest kolmekümne aasta jooksul, alates möödunud sajandi seitsmekümnendatest aastatest. Kuigi pealkiri viitab ühe koguduse laagritele, annab linateos sissevaate ka toonasesse aega.
Peale laagri ülevaate ja ajastu peegelduse kajastab film ka isikulugusid. Toonased noored on täna keskeas, mitmed igavikus. Mõnegi elukäik pani kaasa elama, teise oma jällegi järele mõtlema.
See film on minu kodukogudusest. Aastal 1973 tegin Orajõe laagris oma otsuse järgida Jeesust. Paljud filmis nähtud inimesed on olnud mu õpetajad ja juhatajad. Mitmed olid ja on praegu mu teekaaslased.
Geenid loovad potentsiaali, ühiskond võimalused, kuid inimene ise astub oma samme.
Film kui impulss
Saksa keeleruumis on väljend „impulssi saama“. Seda kasutatakse, kui mingi sündmus tekitab mõtteid, elamusi või paneb tegutsema. Jagan mõtteid, mis mul tekkisid laagrifilmi ajel. Minu subjektiivsed arvamised ei puuduta otseselt filmi, vaid pigem filmist ajendatut minu mõtetes.
Ellu jäävad need, kes arvestavad aegade muutumisega. Nagu evolutsiooniteooria väidab, et kohanemisvõime on liigi säilimise eelduseks. Muutuste eitamine oleks endale valetamine. Minu jaoks on selles teatud dilemma. Kutsub ju Pühakiri meid mitte muganduma selle ajastuga ega saama maailma sarnaseks. Arvan, et kristlase kohanemine tähendab ajastuomaselt ja ajastukohaselt evangeeliumi kuulutamist. Vorm muutub, sisu jääb.
Jeesust saab järgida igal ajal. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! (Mt 16:24). Ajastu, milles elame, annab sellele kutsele tähenduse. Nõukogude ajal tähendas see otsest vastandumist valitsevale ateismile. Täna tähendab see vastandumist inimesekesksele lõbujanusele elutunnetusele. Jeesuse väide, et teie ei ole maailmast, kehtib mõlemal juhul.
Loeb otsus, mitte geenid või ühiskond
Teaduslooliselt ja ka ideoloogiliselt on nii geene kui ka ühiskonda üle tähtsustatud. Nõukogude ajal oli näiteks ühiskond ülitähtis. Üks tippteadlane selgitas mulle, et meie tegelik elukurv oleneb ennekõike meie enda otsustest. Geenid loovad potentsiaali, ühiskond võimalused, kuid inimene ise astub oma samme. See sobib minu arusaamaga, et inimene peab ise otsustama oma jumalasuhte küsimuse. Paljud on teinud oma usuotsuse kristlikes laagrites.
Meie tuleme ja läheme, sõnum Jeesuse lunastusest jääb. Mina ei teadnud noorena suurt midagi Karl Kaupsist. Tänasele noorusele ütleb Osvald Tärgi nimi üsna vähe. Tuleb aeg, kui ei mäletata ka minu põlvkonna tänaseid juhte. Arvan, et meie asi ei olegi meelde jääda, vaid oma tööd hästi teha. Töötegijate olulisuse määrab ürituse tähtsus. Me oleme nii suured, kui suur on see, millele me pühendume.
Osadus on tähtis
Psühholoogia õpetab, et grupi kuuluvustunne oleneb ennekõike kahest tegurist. Esiteks ühised väärtused ja pühendumine ning teiseks võimalik väline surve. Viimase osas on rasked ajad alati kristlasi ühendanud. Ka täna levib kristlus maailmas ennekõike seal, kus on tagakiusu. Oleme surve alt astunud heaoluühiskonda ja ma arvan, et meil on kuulumise ja pühendumisega rohkem raskusi kui sel ajal, millest räägib laagrifilm.
Isiksused jätavad jälje
Elu näitelaval on tegelasi, kes täidavad oma rolli, kuid keda ei mäletata. Filmis nähtud Harri Haamer mõjutas suurt osa nõukaaja põlvkonnast. Meil kõigil on võimalus anda oma panus just selle põlvkonna keskel, kus meie elame. Olen ise keskikka jõudmisel tundnud, et saajast andjaks kujunemine ei olegi nii lihtne.
Olen psühholoogina õppinud, et üks sündmus võib jätta erinevatele inimestele täiesti erineva mulje ja omada erinevat tähendust. Arvan, et see kehtib ka Ermo Ripsi laagrifilmi kohta. Mina igatahes olen tänulik nii tehtud töö kui ka minus impulsside tekitamise eest.
