Detsember 2021 
Innar Kruglov, hingehoidja
Sotsiaalministeeriumi pilootprojekti raames on viimase pooleteise aasta jooksul Eesti suuremates hooldekodudes tegutsenud hingehoidjad. Ka minul avanes võimalus selles töös oma panus anda ja töötada Hellenurmes ‒ Lõuna-Eesti Hooldekeskuses.
Olen teinud suurema osa oma elust vaimulikku tööd noortega. Töö hooldekodus oli minu jaoks uus.
Siin on üle 150 kliendi, kellest u 60 hoolealusega on toimunud regulaarsed hingehoidlikud vestlused. Lisaks neile olen kättesaadav ka personalile.
Tööle tulles oli mul hirm, kuidas siin hingehoidjasse suhtutakse. Kas mind nähakse vajaliku ja olulise osana personalist? See kartus osutus alusetuks. Tunnen, et olen väga oodatud ja väärtustatud meeskonnaliige. Ka hoolealused suhtlevad minuga meeleldi ja mõned ootavad lausa pikisilmi, millal ma nende toast läbi astun.
Olen kogenud, et vaimulikel teemadel räägitakse meeleldi, sõltumata sellest, kas ollakse usklikud või mitte.
Suur osa tööajast möödub inimeste muresid ja probleeme kuulates. Kuigi palju kurdetakse oma tervise üle, on kõige sagedasemaks teemaks koduigatsus. Neid, kes vabatahtlikult on hooldekodusse tulnud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Paljud on oma kodust vastumeelselt lahkunud. Eriti aktuaalne on see teema enne jõule, sest enamiku jaoks on jõulud olnud püha, kus nende pere kokku sai.
Siin majas on paljudel suur suhtlemisvajadus. Võiks ju arvata, et sellest neil küll puudust olla ei tohiks, sest nad on ümbritsetud omasugustega ja töötajatega, kuid nõnda see siiski pole. Ma saan sageli kuulata vanurite mälestusi, perekonnalugusid, töökogemusi. Jagatakse nii ilusaid kui ka raskeid momente. Vahel on hea kellegagi lihtsalt rääkida – selleks hingehoidja olemas ongi.
Üldiselt lähtub hooldekodusse tuleku initsiatiiv omastelt, kes on jõudnud tõdemusele, et nende vanem või vanavanem ei saa oma kodus enam üksi hakkama. Kahjuks on ka neid juhtumeid, kus inimene tuuakse hooldekodusse kavaluse või pettusega, mille tagajärjel on suhted purunenud. Just siis on hingehoidja kohalolu vajalik, et olla toeks inimesele, keda on alt vedanud tema kõige lähedasemad.
Palju on ka vaimulikke vestlusi, millest enamik saab alguse minu initsiatiivil. Minu huviks on kaardistada hoolealused, kes on (mingil määral) usklikud või mõne koguduse liikmed. Oleme saanud rääkida Jumalast, Piiblist, kirikust, elumõttest ja pattude lunastusest. Olen kogenud, et vaimulikel teemadel räägitakse meeleldi, sõltumata sellest, kas ollakse usklikud või mitte. See on mõistetav, sest eluõhtu lähenedes mõeldakse ikka surmale, igavikule ja teispoolsusele. Harvad ei ole ka kohtumised, kus loeme Piiblit ja palvetame. Olen korraldanud jumalateenistusi, milles osalejate arv on olnud üle ootuste suur.
Immanuel Kant on öelnud: „Kui teil on töö. Kui teil on keegi, keda armastate. Kui teil on lootust. Siis olete nüüd õnnelik!“ Hooldekodu elanikud on enamjaolt üksi, neil pole tihti enam tegevusi, mis rõõmu tooks. Aga kuidas on lootusega? Eks osa minu tööst ongi nende pilk üles tõsta ja aidata neil leida lootus, mis tihti kipub kaduma. Suurim lootus, mida inimene saab omada, asetseb Jumalas – seda igatsengi kõige rohkem neile kuulutada ja kehastada.
Oma töö olulisust tajun eriliselt siis, kui seisan kellegi elutee viimase verstaposti juures. Saan veel juhatada neile teed, kuidas kohtuda Jumalaga ja astuda igavikku südamerahuga.
Jeesus samastas ennast nendega, kes on väetid ja nõrgad (Mt 25:31–46). Usun, et iga kristlane peaks Jeesuse siinkohal eeskujuks võtma. Küllap on iga lugeja tutvusringkonnas mõni vähepriviligeeritud sõber või sugulane, keda jõulukuul vaatama minna. Äkki sünnib just see kohtumine, mis toob talle lootuse südamesse ja sära silmadesse.
