Otsing

1/2010 Veronika Arderi ema Adele Salmi mälestus oma usuelu algusajast

Tihti manitses mu usklik ema, et annaksin oma südame Jeesusele. Olin noor ja mõtlesin: aega küll, teen seda edaspidi. Ema manitses: „Laps, õpi palvetama, ära veeda aega tühiste lõbudega!"

Aeg läks. Abiellusin – õnnetult; läksime lahku. Jäin oma väikese tütrega ema juurde elama. Tütar käis usklike lasteaias. Minu suurim lõbu oli kino. Kui ema taas kord manitses, vastasin: „Kui sinu Jumal nii vägev on, küll ta siis end mullegi ilmutab."

Peale 1. detsembri 1924. aasta ülestõusu nägin unes: oli viimnepäev. Seisin ehmunult segamini toa keskel. Meenusid ema manitsused. Teadsin selgesti, et nüüd lähen hukka. Tahtsin palvetada, ent ükski sõna ei meenunud. Äkki astus mu ette pikk valge näoga mees revolver käes ja sihtis minule. Hakkasin taganema suurte laiade uste suunas. Jäime seisma teineteise vastu ja see mees tõmbas oma sõrmega mulle punase risti otsmikule. Kohkusin ja ütlesin: kuhu ma sellega lähen, „punased" võtavad mu kinni? Kuid mees ütles: ei laps, sellega sa saad elus igalt poolt läbi. Ta lükkas mu ees laiali suured uksed ja ma astusin uude maailma, kus oli nii ilus.

Tööl jutustasin oma unenäo. Ühed arvasid nii, teised naa, aga usklik kaastöötaja ütles: sinu elus tuleb järsk muudatus – viimnepäev on usuasjadega seotud.

Läksid aastad. Pikkamisi tegi Jumal oma tööd minu südames. Käisin ikka endist viisi kinodes. Ühel õhtul soovis väike tütar mulle head ööd ja mu kaelast kinni hoides – endal suured pisarad silmis – ütles: „Mina ja Mamma (nii hüüdis ta mu ema) läheme taevasse, aga sina ei saa, sest käid kinos. Jeesus ju seal ei käinud!" See oli noatorge südamesse. Ma ei saanud und ja otsustasin kinno mitte enam minna. Aga sõbrad kutsusid ja ikka läksin.

Ühel neljapäeva õhtul vaatasin filmi. Kuid keset vaatust tunnen, et keegi seisab mu kõrval ja selgesti kuulen häält: „Laps, tule ära, see pole sinu koht." Kui see kordus kolmandat korda, siis ma tõusin ja lahkusin saalist. See oli mu viimane kinos käimine.

Kodus rääkisin sellest emale. Ta ütles: „Laps, kas sa nüüd usud, et Jumal on vägev end ilmutama igaühele?" Sellest alates hakkasin koos emaga palvelates käima, lugesin vaimulikku kirjandust.

5. juulil 1928 sunnib sisehääl mind minema Päästearmeesse. Tõrgun. Kurdan emale. Ta lohutab: „Õhtu on pikk, lähme, ma tulen kaasa!" Lauldi, palvetati, kuulutati Jumala sõna. Kui tuli järelpalve ja lauldi: „Tule, kui silmad seisvad vees, tule, kui armuaeg veel käes; tule, kui Vaim sind hüüab väes, Jeesus sind päästa võib", siis ma läksin ette, põlvitasin, palvetasin ja sain samal õhtul päästetud. Vaatlesin jutlustajat ja mõtlesin: Kus olen ma teda enne näinud?

Kui läksin järgmisel hommikul tööle, võtsin kõrvarõngad kõrvast, sõrmused sõrmest, helmed kaelast. Peremees vaatas ja küsis: „Mis on juhtunud?" Vastasin, et andsin oma elu eile õhtul Jumalale ja nüüdsest peale hakkan ikka nii olema. Tema arvas: see on mööduv puhang. See sõna oli valus mu hingele ja ma palvetasin vaikselt: „Jeesus, aita, et see poleks mööduv puhang!"

Ühel päeval külastasid mind Päästearmee ohvitserid ja kutsusid oma organisatsiooni. Vastasin: „Mulle ei meeldi teie munder." Mees ütles: „Palvetage selle pärast, küll Jumala ilmutab, mis õige on." Seda meest nähes tundus ta taas tuttav.

Mõned päevad läksid rõõmus ja õnnes, kuid siis oli käsk südames, et pean astuma Päästearmeesse. Algas võitlus ja tingimine Jumalaga. Töökaaslased küsisid, mis mul viga on, et ma pole enam nii õnnelik kui alguses. Vastasin: „Mul on üks asi otsustada. Kui olen selgusele jõudnud, siis kõnelen."

Tahtsin minna kergemat teed, liituda mõne teise palvemaja inimestega. Ühel päeval ilmus minu töökoha valgele seinale Kristuse okaskroonis kuju. Lõin silmad häbiga maha ja vastasin: „Issand, kui see on sinu tee, siis tahan minna, sest sina käisid minu eest rasket ristirada."

Sel hetkel sain tagasi oma kaotatud rahu ja rõõmu. Enne töölt lahkumist ütlesin kaastöölistele, et olen otsustanud liituda Päästearmeega. Ühed arvasid ühte, teised teist – aga mulle oli see siis ükskõik, sest olin kindel, et see oli Jumala tee minuga.

Mind õnnistati sõduriks. Hakkasin kandma mustal kübaral punast paela kirjaga „Päästearmee". Ühel päeval tuletas Jumal mulle meelde neli aastat tagasi nähtud unenäo mehest, kes tõmbas mu otsmikule punase risti. Seepärast tunduski mulle kohe tuttavana Ernst Molin, kelle kuulutuse järel olin läinud eestpalvele.

Tee, mida Issand viis, oli enese ärasalgamise tee. Ühel ülestõusmispühade varahommikul läksin jumalateenistusele kõrvalist tänavat pidi, et olla oma Õnnistegijaga vaimus kahekesi. Ometi tuli mulle sealgi vastu üks keskealine mees ja ütles: „Tere, taevatütar!" Ma ei tea, mis tema sellega mõtles, aga mina sain korraga rõõmsaks ja süda laulis kiitust, et tohin olla üks taevatütar, taevariigi pärija. Läksin rõõmuga ja tunnistasin jumalateenistusel sellest kogu rahva ees.

Kui Punaarmee tuleku järel Päästearmee likvideeriti, leidis Adele vaimse kodu „Karmeli" Vabakoguduses, hiljem laulis ta kõrge eani Oleviste segakooris.

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke