1/2010 Veronika Arderi ema Adele Salmi mälestus oma usuelu algusajast
Tihti manitses mu usklik ema, et annaksin oma südame Jeesusele. Olin noor ja mõtlesin: aega küll, teen seda edaspidi. Ema manitses: „Laps, õpi palvetama, ära veeda aega tühiste lõbudega!"
Aeg läks. Abiellusin – õnnetult; läksime lahku. Jäin oma väikese tütrega ema juurde elama. Tütar käis usklike lasteaias. Minu suurim lõbu oli kino. Kui ema taas kord manitses, vastasin: „Kui sinu Jumal nii vägev on, küll ta siis end mullegi ilmutab."
Peale 1. detsembri 1924. aasta ülestõusu nägin unes: oli viimnepäev. Seisin ehmunult segamini toa keskel. Meenusid ema manitsused. Teadsin selgesti, et nüüd lähen hukka. Tahtsin palvetada, ent ükski sõna ei meenunud. Äkki astus mu ette pikk valge näoga mees revolver käes ja sihtis minule. Hakkasin taganema suurte laiade uste suunas. Jäime seisma teineteise vastu ja see mees tõmbas oma sõrmega mulle punase risti otsmikule. Kohkusin ja ütlesin: kuhu ma sellega lähen, „punased" võtavad mu kinni? Kuid mees ütles: ei laps, sellega sa saad elus igalt poolt läbi. Ta lükkas mu ees laiali suured uksed ja ma astusin uude maailma, kus oli nii ilus.
Tööl jutustasin oma unenäo. Ühed arvasid nii, teised naa, aga usklik kaastöötaja ütles: sinu elus tuleb järsk muudatus – viimnepäev on usuasjadega seotud.
Läksid aastad. Pikkamisi tegi Jumal oma tööd minu südames. Käisin ikka endist viisi kinodes. Ühel õhtul soovis väike tütar mulle head ööd ja mu kaelast kinni hoides – endal suured pisarad silmis – ütles: „Mina ja Mamma (nii hüüdis ta mu ema) läheme taevasse, aga sina ei saa, sest käid kinos. Jeesus ju seal ei käinud!" See oli noatorge südamesse. Ma ei saanud und ja otsustasin kinno mitte enam minna. Aga sõbrad kutsusid ja ikka läksin.
Ühel neljapäeva õhtul vaatasin filmi. Kuid keset vaatust tunnen, et keegi seisab mu kõrval ja selgesti kuulen häält: „Laps, tule ära, see pole sinu koht." Kui see kordus kolmandat korda, siis ma tõusin ja lahkusin saalist. See oli mu viimane kinos käimine.
Kodus rääkisin sellest emale. Ta ütles: „Laps, kas sa nüüd usud, et Jumal on vägev end ilmutama igaühele?" Sellest alates hakkasin koos emaga palvelates käima, lugesin vaimulikku kirjandust.
5. juulil 1928 sunnib sisehääl mind minema Päästearmeesse. Tõrgun. Kurdan emale. Ta lohutab: „Õhtu on pikk, lähme, ma tulen kaasa!" Lauldi, palvetati, kuulutati Jumala sõna. Kui tuli järelpalve ja lauldi: „Tule, kui silmad seisvad vees, tule, kui armuaeg veel käes; tule, kui Vaim sind hüüab väes, Jeesus sind päästa võib", siis ma läksin ette, põlvitasin, palvetasin ja sain samal õhtul päästetud. Vaatlesin jutlustajat ja mõtlesin: Kus olen ma teda enne näinud?
Kui läksin järgmisel hommikul tööle, võtsin kõrvarõngad kõrvast, sõrmused sõrmest, helmed kaelast. Peremees vaatas ja küsis: „Mis on juhtunud?" Vastasin, et andsin oma elu eile õhtul Jumalale ja nüüdsest peale hakkan ikka nii olema. Tema arvas: see on mööduv puhang. See sõna oli valus mu hingele ja ma palvetasin vaikselt: „Jeesus, aita, et see poleks mööduv puhang!"
Ühel päeval külastasid mind Päästearmee ohvitserid ja kutsusid oma organisatsiooni. Vastasin: „Mulle ei meeldi teie munder." Mees ütles: „Palvetage selle pärast, küll Jumala ilmutab, mis õige on." Seda meest nähes tundus ta taas tuttav.
Mõned päevad läksid rõõmus ja õnnes, kuid siis oli käsk südames, et pean astuma Päästearmeesse. Algas võitlus ja tingimine Jumalaga. Töökaaslased küsisid, mis mul viga on, et ma pole enam nii õnnelik kui alguses. Vastasin: „Mul on üks asi otsustada. Kui olen selgusele jõudnud, siis kõnelen."
Tahtsin minna kergemat teed, liituda mõne teise palvemaja inimestega. Ühel päeval ilmus minu töökoha valgele seinale Kristuse okaskroonis kuju. Lõin silmad häbiga maha ja vastasin: „Issand, kui see on sinu tee, siis tahan minna, sest sina käisid minu eest rasket ristirada."
Sel hetkel sain tagasi oma kaotatud rahu ja rõõmu. Enne töölt lahkumist ütlesin kaastöölistele, et olen otsustanud liituda Päästearmeega. Ühed arvasid ühte, teised teist – aga mulle oli see siis ükskõik, sest olin kindel, et see oli Jumala tee minuga.
Mind õnnistati sõduriks. Hakkasin kandma mustal kübaral punast paela kirjaga „Päästearmee". Ühel päeval tuletas Jumal mulle meelde neli aastat tagasi nähtud unenäo mehest, kes tõmbas mu otsmikule punase risti. Seepärast tunduski mulle kohe tuttavana Ernst Molin, kelle kuulutuse järel olin läinud eestpalvele.
Tee, mida Issand viis, oli enese ärasalgamise tee. Ühel ülestõusmispühade varahommikul läksin jumalateenistusele kõrvalist tänavat pidi, et olla oma Õnnistegijaga vaimus kahekesi. Ometi tuli mulle sealgi vastu üks keskealine mees ja ütles: „Tere, taevatütar!" Ma ei tea, mis tema sellega mõtles, aga mina sain korraga rõõmsaks ja süda laulis kiitust, et tohin olla üks taevatütar, taevariigi pärija. Läksin rõõmuga ja tunnistasin jumalateenistusel sellest kogu rahva ees.
Kui Punaarmee tuleku järel Päästearmee likvideeriti, leidis Adele vaimse kodu „Karmeli" Vabakoguduses, hiljem laulis ta kõrge eani Oleviste segakooris.
