Neli kogemust Jumala imelisest abist

4/2010 Silvi Vallask, Räpina Metodisti kogudus

Minu lapsepõlv jäi 60ndatesse. Tol ajal polnud sellist sooja talveriietust ja saapaid, nagu tänapäeval, aga väljas tahtsime olla ja olimegi. Isegi rohkem kui praeguse aja lapsed. Eks nende väljaravimata külmetuste tulemuseks ongi krooniline bronhiit. Juba mitukümmend aastat ei tea ma talve, mil mul poleks olnud köha ja nohu.

Eriti hull oli üleeelmisel aastal, kui jäin haigeks juba septembris. Köhisin ja nohu arenes detsembri lõpuks põskkoopa põletikuks. Haiglas küll paranesin, aga pärast kojusaamist haigestusin uuesti. Ja nii maikuuni kui ilmad juba soojaks läksid.

Seepärast oli mul eelmisel sügisel lausa hirm saabuva talve ees. Siis, nagu kiuste, tuli veel seagripp. Kui räägiti, et vaktsiini tellimisega on hiljaks jäädud, siis värisesin ja palusin Jumalat, et ma ei haigestuks enne rohu saabumist. Kui see lõpuks saabus, olin kindel, et kuulun eelisjärjekorras vaktsineeritavate gruppi ja ootasin perearsti kutset. Aga ta ei kutsunudki. Ja kui tema juures käisin või helistasin, ei olnud kunagi meeles sel teemal rääkida. Nüüd on juba kevad käes ja niisugust imetalve ei mäleta ma mitmekümne aasta jooksul – mul ei olnud ei köha ega nohu, seagripist rääkimata. Oli külm ja suur lumi, ja kuigi nurisesin isegi selle üle, võttis Jumal mu palvet siiski kuulda ja hoidis mu tervist. Igatahes olen ma Jumala ees sügavalt oma nurisemist kahetsenud ja, seda teinud, tundub möödaläinud talv mulle väga ilus.

.

Eelmisel aastal tegin rehabilitatsiooniplaani, aga siis jäi ravi rahanappuse tõttu saamata. Helistasin tänavu jaanuaris ja vastus oli jälle eitav. Rohkem ma poleks julenud enam küsida. Olin lihtsalt leppinud sellega, et ka sel aastal ravi ei saa. Aga ühel päeval juhatas Jumal mind tänaval kokku ühe ammuse tuttavaga. Seekord oli mul kiire ja me vahetasime vaid mõne lause. Ja ometi oli neis lausetes teave, et tema käis rehaplaani tegemas ja saab aprillis ravile. Kodus helistasin haiglasse ning sealt öeldi väga lahkesti, et võin maikuus ravi saada. See ei olnud juhus, et kohtusin selle tuttavaga ja ta hakkas rääkima just sel teemal. Ma olen täiesti veendunud, et sellist asja, nagu juhus, pole olemas. On Jumal, kes kõike seab ja korraldab.

Sest mis teab see, kelle kõht on täis, sellest, mida tunneb inimene, kelle kõht on tühi?

Mõned aastad tagasi olin põlveoperatsioonil. Oh seda inimlikku häda ja valu, mida näeb kirurgiaosakonnas! Televiisor asus koridoris, kuhu kõik haiged, kes soovisid, kogunesid vaatama ja juttu puhuma. Seal oli neid igasuguseid koos – kellel üks jalg maha võetud, kel mõlemad, või mõni muu häda. Kes ootas veel hirmus ja valus operatsioonile minekut.

Paljud teadsid, et ma olen kristlane, sest ma rääkisin julgelt Jumalast. Üldiselt võeti see üsna hästi vastu, vähemalt ei öeldud midagi pahasti. Aga üks mees oli küll agressiivselt meelestatud ja püüdis igal võimalusel nõelata. Ühel hetkel küsiski ta seal paljude inimeste juuresolekul minu käest: „Hea küll, saan aru, et meie oleme siin ja sellises seisus: me ei usu ju Jumalat, oleme patused ja eks ta siis karistabki meid. Aga sina usud teda. Ta peaks ju sind hoidma igasuguste haiguste ja üldse kõige halva eest. Ent näe, oled ka siin, kus meiegi. Miks siis sina siin oled?"

Niisugust imetalve ei mäleta ma mitmekümne aasta jooksul – mul ei olnud ei köha ega nohu, seagripist rääkimata.

Algul võttis küll pahviks, ei osanud midagi vastata. Aga Jumal on oma Sõnas tõotanud, et ta annab momendil, kui meilt päritakse aru, kuidas meil tuleb kosta. Ütlesin, et ma tõesti ei tea seda, Jumal üksi teab. Et kasvõi juba sellepärast, et ma teaksin, mida teie peate läbi elama ja kannatama. Sest mis teab see, kelle kõht on täis, sellest, mida tunneb inimene, kelle kõht on tühi? Nad olid selle vastusega rahul ja vastasid nagu ühest suust: „See on nii õige!"

Olen kuulnud mitmete inimeste tunnistusi sellest, kuidas Jumal oli neile häda keskel väga lähedal. Mina pole veel kunagi tundnud Jumala sellist ligiolu kui pärast operatsiooni kodus. Noorem poeg tõi mind Tartust koju ja sõitis järgmisel päeval Tallinna tagasi. Inimlikult vaadatuna olin päris võimatus olukorras: ahiküte, vett ei olnud sees, lähim pood asus 0,5 km kaugusel. Oli märts – kütta oli vaja veel paar kuud. Ka pesu tuli pesta ja koristada.

Seal ma siis istusin külmas toas ega teadnud, mida edasi teha. Aga Jumal teadis. Tal on iga probleemi jaoks lahendus. Linna poolt anti taastumise ajaks appi sotsiaaltöötaja, kes tõi puud, vee ja käis poes. Isegi pesu viis ta hooldekodusse pesta ja ma ei pidanudki selle eest maksma. Jumala abiga koristasin ise. Istusin taburetil ja võtsin tolmuimejaga ümberringi, siis lükkasin tabureti edasi, hüppasin ühel jalal sellele järele ja jälle istusin ja võtsin, kuni terve korter puhas oli. Nii sai eluks esmatähtis tehtud. Kukkusin ka kaks korda, aga Jumala hoidis nii imeliselt, et mõlemal korral maandusin diivanile. Ma tundsin sel ajal Jumala erilist lähedalolu ning tänan teda kogu südamest selle imelise abi eest!

Jumal on oma armus kandnud minu eest hoolt igal päeval, mitte ainult neil puhkudel, millest ma siin kirjutasin. Ja mitte üksi minu eest, vaid ta hoolitseb kõigi oma laste eest! Olgem siis nobedad talle selle eest au ja tänu tooma!