Otsing

7-8/2011 Ester Murrand, Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudeng

Nii kaua kui mäletan, ehk siis pigem alates mingisugusegi abstraktse mõtteviisi tekkimisest, olen tundnud huvi maailma olemuse vastu. Lapse- ja teismeeas väljendus see huvis maa, taeva, tähtede ja inimelu tekkimise vastu.

Vaatamata sügavalt uskliku ristiemaga suhtlemisele ei tekkinud minu jaoks sel ajal seoseid Jumala kui Looja ja nähtava maailma vahel. Otsisin erinevat kirjandust, küsitlesin isa, kellega arutasime maailma ja Jumala olemuse üle; kooli raamatukogu juhatajat...

Siiski jäi kogemus ja mälestus igal õhtul voodi ees palvetavast ristiema Estrist, hobusega sõidust ilusasse kirikusse, gooti tähtedest, mida püüdsin arusaadavaks pusida; kirikukellast, mida sain paar korda helisema sikutada ja Kuusalu pastoripere (Salumäe isa ja Salumäe ema – nii kutsusti neid lähemas ringis) lahkusest mu mällu ja hinge.

Mäletan veel ühte eredat isiksust – suurt, ümarat ja lahket tädi Kiirat, kes külla tulles rääkis meile, lastele, lugu Jeesuse ülestõusmisest ja õpetas mulle selgeks laulu „see õnnis'tud allikas Lehhis", mida vanema põlvkonna inimesed peaksid hästi teadma. See armas laul on mul meeles siiani....

Kohati tundus, et oleme Jumala jaoks ilmselt huvitav ja irriteeriv eksperiment – satuvad ju meie teele „Issanda loomaaia" kõige mitmekesisemad eksemplarid. Minu kolmandaks „teenäitajaks" oli keskealine naine Tartu-Otepää bussi tagaistmel, kes rääkis mulle maailma olulisemast raamatust, kus olevat olemas kõik vastused minu küsimustele. Raamat oli loomulikult Piibel ja tegemist oli Jehoova tunnistajaga, kelle kaudu tutvusin ka mõne kaaslinlasest jüngriga, kes olid vaiksed ja tasased, kunstiandega õnnistatud sümpaatsed neiud. Siiski jäid need suhted pinnapealseks ja hajusid peagi.

Mind mõjutasid need kohtumised ja loetud kirjandus igatahes nii palju, et esimene murdeline punkt sündis mu elus juba 17aastasena. Istusin oma kodukohas Kaarna järve kaldal. Oli imeline suvepäev: valged pilvetupsud, kirgassinine taevas ja tüüne veepind. Sõrmitsesin käes raudrohtu ning märkasin äkki esimest korda elus, milline ime on üks lihtne raudrohuõis, mille iga kobar koosnes omaette perfektsetest õiekestest! Mäletan, kuidas suur, kõikehaarav imetlus maailma vastu valdas mind ning tajusin, et see kõik ei saa olla vaid juhuste kokkulangevus ning suvalise galaktilise ainetombu plahvatuse tagajärg, vaid siin taga on Jumal, Igavik, Harmoonia, Ülim Olevus, kelle käes pole miski võimatu...

On olnud aegu, kus meeleheitlikult vajasin midagi või kedagi, kes mulle ütleks selgelt ja arusaadavalt ja veenvalt: „ See ongi tõde! Selline ongi maailm ja igavik!"

19-20aastase noore inimese hingeotsingutes jõudsin veendumuseni, et kogu inimelu on mõttetu, sest sünd, sigimine, isegi eneseteostus ja kaunid kunstid, rasked haigused ja surm viivad su ikkagi mitte millenigi. Tähtsusetuks muutus maailm, meie maakera tekkimine, inimekonna areng ja kogu universum...

Õnneks mõistsin ühel hetkel, et elul peab olema ka mingi muu eesmärk ja sisu kui „kolm s-i" – sünd, sigimine ja surm ning nii mõttetu ei saa ometi maailm olla!

Hinge ja teispoolsuse olemasolus veenis mind kõigepealt konservatooriumi kõrvalt onkoloogihaiglas töötades surma nägemine. Valvasin koos oma tulevase abikaasaga üht surijat (vaevalt 19aastane patsient, kel avastati kasvaja sõjaväe arstlikus komisjonis) ning nägin täiesti selgelt, kuidas saabus surm ja hing lahkus: pulss kadus ja siis valgus üle surija kahvatu näo nagu mingi vari ning 5 sekundi jooksul muutusid huuled sinakaks ja küüned valgeks. Ta ei olnud enam inimene, vaid tühi kest, ometi tunnetasin veel hetke midagi ebamaist enda ümber hõljumas...

Kummalisel kombel sattus mu teele järgmisel kevadtalvisel ajal üheks põgusaks hetkeks üks vana sõber, kes nimetas ennast Kuninga Pojaks ja kutsus mind Olevistesse. Ma ei saanud suurt midagi aru, kuid järgmisel päeval sinna minnes kogesin erilist ärevust – süda kloppis, pastori sõnad tundusid minust piikidena läbi tungivat ning kui tehti altarikutse, läksin.

Sellist ahastust, mida elasin läbi tol korral, ei unusta ma siiani... Kui nii võtta, siis mida erilist mul ikka ahastada oli? Polnud ma ju korda saatnud mingeid raskeid kuritegusid ega pättusi – pisut kaootiline, spontaanne ja küllap üliemotsionaalne olen alati olnud, siit ka mõningad mõtlematud teod, aga ei midagi ülinegatiivset, kui mitte lugeda surmapatuks mu „idamaade-huvi" ja boheemlaslikku elustiili. Ometi kogesin teravalt sügavat kahetsust, ahastust ning hingepiina, millele järgnes andekspalumissoov ja koormast vabanemine.

Ikkagi läks veel aastaid, kui täielikult Jumalat enda jaoks aktsepteerisin. Kristlus tundus oma lihtsas geniaalsuses liiga algeline. Mitte et ma Jumalat eitanud oleks – oh ei! Loobusin vaid talle otseselt mõtlemast. Jumal elas mingis minule tunnetamatus vormis oma elu ning mina oma – sensitiivses, idamaade filosoofia, meditatsiooni ja tavamaailma – kompotis. See kestis umbes 15 aastat, mille jooksul rasketel ja ületamatutel hetkedel ikkagi tema poole pöördusin ja abi palusin...

Usuline selginemine võttis aega, kuid mingil hetkel hakkas Jumal mu ellu poetama eredaid kilde ja inimesi ning lõpuks seisis suur otsus mu ees justkui kandikul, mille asetasid mu kätesse Sool ja Valgus kogudus ning pastor Alari Allikas.

Jumal puudutas mind oma Sõna ja väega ning lõpuks tunnistasin enda jaoks jumalikku tõde Jeesusest Kristusest ning tema päästetööst.

Andestusvõime, alandlikkus, teenimisvajadus, eneseteostus läbi jumaliku loomingu – muusika – need on ilmselt asjad, mida Jumal on mulle andnud. Mitte et inimlik tunnustus täiesti ebaoluline tunduks, aga midagi erilist lisandub sinna – olulisim pole enam inimese enda kui helilooja, kunstniku, sportlase, ehitaja või õpetaja töö, vaid see, kuidas see töö ehitab üles nii meid endid kui ka teisi inimesi meie ümber.

Järjest olulisemaks on minu jaoks muutunud igavese tõe ja jumalikkuse tunnetamine kogu ümbritsevas elus ning tõdedes enese ümber maailma kaootilisust, inimsuhete egoismi, peresuhete ebakõlasid ja lagunemist, mõistan, et neis eludes puudub Jumal.

Ta on toonud mu ellu sellised teenimisvõimalused nagu endise Pärnu Ülistuskoori ja praeguse Pärnu Oikumeenilise Naiskoori, kus laulavad koos nii kristlased erinevatest kogudustest kui ka inimesed, kel pole otsest koguduslikku kuuluvust, kuid keda ta on ilmselt kutsunud oma rada järgima.

Jumal on andnud mulle neli imelist last – 21aastase tütre, kes õpib sotsiaalalal ning on imetore kõrge intellektuaaliga ja kaastundliku südamega neiu, 13aastase elavaloomulise poja, kes alles avastab enda jaoks Kristust ning 5aastased kaksikutest tütretibud, kes juba praegu tahavad kogudusse minna ja ütlevad, kui haigus kimbutab: „Emme, palveta!"

Jumalalt mulle antud aeg on olnud täis kriise ja ahastusi, küsimusi ja kõhklusi, täis enesesalgamist ja võitlust minu ego ja jumaliku täiuse vahel, täis pöörasust ja hulle tegusid... Kuid see aeg on olnud täis ka imelisi hetki – avastusi ja mõistmist, kõikevõitvat armastust ja eneseleidmist, tervenemisi, meeletut tänutunnet ja harduspisaraid nii enda kui teiste silmis; õpinguid Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja kogemust, et Jumala loodud maailmas leiad alati midagi uut ning... TEADMIST, et olen ta süles ja ta ei väsi mind iial kandmast!

Kandku Jumal teid üle elutee käänakute ja konaruste ja andku tarkust tegemaks õigeid valikuid!

Vaatamata sügavalt uskliku ristiemaga suhtlemisele ei tekkinud minu jaoks sel ajal seoseid Jumala kui Looja ja nähtava maailma vahel.

Elul peab olema ka mingi muu eesmärk ja sisu kui „kolm s-i" – sünd, sigimine ja surm!

Süda kloppis, pastori sõnad tundusid minust piikidena läbi tungivat ning kui tehti altarikutse, läksin.

20_IMG_0334. Murrandite perepilt aastast 2006.

.

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke