Jeesusest, kogudusest, tiibadest...

01/2012

Kristi Mänd, Teekäija keeletoimetaja

Tervitan Lilikat pärast teenistust Kohila palvemajas. Kallistame ja soovime häid jõule. Siis ütlen, et soovin temast, kui ühest meie koguduse uuest liikmest, artikli kirjutada. Lilika imestab: „Mis minus nii erilist on?" Vastan: „Jumalale on eriline igaüks, kes oma elu Jeesuse hoolde on andnud, nii sinagi." Lilika nõustub.

Nii kohtumegi paar päeva pärast pühi ja räägime teetassi taga hubase kamina paistel Jumalast, Jeesusest, enese leidmisest usus...

„Minu nimi on Lilika Michelis. Sündinud, kasvanud ja koolis käinud olen Tallinnas. Kohilas elan juba 23 aastat. Viimased kuus aastat olen tegutsenud ettevõtjana," räägib Lilika, kui palun tal ennast paari sõnaga tutvustada.

.

Lilika isapoolne vanaonu teenis surmani Toompeal Vene õigeusu kirikus ülemdiakonina. Tema pere korraldas alati jõuluõhtuid sõnumi, kingituste ja kõige muuga. Lilika ütleb, et on tegelikult juba lapsepõlvest saati imetlenud inimesi, kes usuvad Jumalasse.

Nagu siinkirjutajagi, tundis naine ühel hetkel, et aeg on küps ning liitus ühe Tallinna luteri kogudusega, mille liige ta 17 aastat oli. Ka Lilika kolm last on seal ristitud. Siiski tundus suure koguduse liikme elu liiga anonüümne – polnud kellegagi muljeid vahetada ega küsitud abi tegemistes-toimetamistes. Eakaaslaseidki oli kirikus vähe näha.

2010. aasta sügisel korraldas Kohila kogudus Alfa kursused. Lilika tuli sinna sõbranna kutsel ja rohkem uudishimust – et mis vahe on siis luteri- ja baptistikogudusel. Kursuse käigus muutus aga osavõtmise mõte täielikult ja algne võrdlusmomendi otsimine ei tulnud enam meeldegi.

21 lilika ristimine 800x600

Lilika jutustab: „Alfa kursuselt sain kaasa veendumuse, et Jumal on elav ja Püha Vaim puudutab inimesi. Esmakordselt kogesin Jeesust. Väljasõidul Keila kogudusse nägin palvuse ajal mõningaid pilte. Olen küll varem unes ette näinud endaga seotud sündmusi, kuid mitte kunagi päeval ja lahtiste silmadega. Püha Vaim pidi tõesti kohal olema!"

Koos veel 12 usuletulnuga ristiti Lilika Nuutsaku järves koguduse laagri ajal. Siinkirjutaja mäletab, et kogu päeva oli mujal Eestis sadanud vihma ja märatsenud äike, aga Nuutsakul oli lihtsalt pilvine. Kuid ristimistalituse ajaks olid ka pilved taevast kadunud ja ilm läks väga soojaks. Kas on veel selgemat märki, et Jumalal oli hea meel oma uutest lastest?

„Kohila koguduse ristimistalitus oli tõesti väga suurejooneline ja jääb meelde elu lõpuni. Peale ristimist tundus, et ei – minuga vist ei juhtunudki midagi! Aga juhtus ikka! Juba samal õhtul tundsin, et midagi on teisiti küll. Hing oli nagu puhtaks pestud. Tundsin, et võin lihtsalt südamest mitte millestki nutta ja samas jälle naerda," meenutab Lilika.

Küsin Lilikalt, kuidas Jeesuse leidmine tema elu muutnud on. „Iga päevaga süveneb tunne, et ma armastan kõiki ja kõike ennast ümbritsevat, ja järjest rohkem. Olen saanud sellise kindlustunde, et saan kõigega hakkama ja mul on, kellele loota ja keda paluda. Hindan iga päeva oma elus. Olen hakanud märkama enda ümber asju ja sündmusi, mille vastu ma varem üldse huvi ei tundnud."

20 lilika r66mus 450x600

Oma koguduse aadressil ei hoia Lilika kiidusõnu kokku: „Meie kogudus on üks väga kokkuhoidev ja soe perekond. Kõik löövad kõiges rõõmuga kaasa ja mul on hea meel, et mind võeti väga ruttu omaks.

Imetlen, kuidas siin on tõesti väga andekaid inimesi. Kes oskab imehästi laulda, kes erinevaid pille mängida, maalida jm. Kahjuks endas ma mingeid andeid avastanud ei ole, aga olen katsunud kaasa lüüa kõigil üritustel nii palju kui oskan ja nii palju kui võimalik.

Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et hakkan igal pühapäeval kirikus käima – ei oleks ka ise uskunud. Nüüd tunnen, et see on parim viis ennast positiivselt laadida. Peale jutlust tunnen, et mulle on jälle tiivad kasvanud!"

Lilika silmad säravad, kui ta seda ütleb. Temast õhkub rahu ja rõõmsameelsust. Tean omast käest, kui õnnelikuks ja turvaliseks teeb teadmine, et saad oma teed koos Jumalaga käia.

Sel õhtul tühjeneb kamina ees veel palju teetasse ja arutuse all on mitmedki teemad enne, kui minekule asutan.

„Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: "Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!"" (Ps 35:27), tuleb mulle meelde üks kirjakoht, kui täname Jumalat meile antud ilusa õhtu eest. Seejärel kallistame hüvastijätuks ning läbi uinuva maa kodu poole sõites tunnen endagi hingele olevat tiivad kasvanud.