Märtsipommitamine röövis minu kodu

03/2012

Jack Michael Loo sündis Tallinnas. Teise maailmasõja ajal põgenes ta koos oma emaga pommitamise tagajärjel tules hävinud kodust ja kodulinnast. Pärast viieaastast viibimist põgenikelaagris Saksamaal asusid nad elama Ameerika Ühendriikidesse. Ülikooliajal Los Angeleses kohtus ta oma tulevase naise Linda Fitzgerald'ga. Peres on kaks poega, Robert ja Trevor ning kolm lapselast: Jaya, Broden ja Olivia.

Peale administratiivset ja akadeemilist tööd ning doktorikraadi kaitsmist Biola Ülikoolis teenis Jack Loo viisteist aastat pastorina Mission Viejo Presbüteriaani kogudust Kalifornias ja kümme aastat ajaloolist 4200-liikmelist Hollywoodi Presbüteriaani kogudust.

.

21 jaak summer of 1945

Viimastel aastatel teenib Jack Loo kaasa mitmetes Eestiga seotud organisatsioonides ja ettevõtmistes. Ta juhib Estonia Ministries for the Mission Organization Christian Concern'i ning on üks Eesti Koguduste Partnerite asutajatest. Ta on jutlustanud paljudes Eestimaa kirikutes, seminaridel ning konverentsidel. Siinkohal meenutab Jack Loo oma kodumaalt lahkumise lugu.

Põlev kodu

1944. aasta 9. märtsil kattis Tallinna taeva lugematu arv nõukogude pommitajaid. Kuna nad ei suutnud Saksa sõjaväerajatisi täpselt tabada, lasti oma surmalast valimatult üle kogu Eesti pealinna laiali. Õhurünnak oli järeleandmatu ning järgmiseks hommikuks oli üle poole meie linnast hävinud.

Minu ema, mina ja mu kolm aastat vanem vend elasime väikeses metodisti kiriku korteris. Mu vanemate abielu oli purunenud aasta tagasi, paar nädalat pärast minu sündi. Plahvatused kostusid üha lähemalt ja lähemalt. Meie maja hakkas üha sagedamini ja kõvemini rappuma. Mu ema teadis, et peame lahkuma otsekohe ja leidma turvalisema paiga. Ta tormas Tallinna tänavatele, mina ühes ja mu vend teises käes.

Kodud muutusid pommikraatriteks. Inimesed karjusid hirmust ja oigasid valust, mida vaid sõda võib tuua. Hooned põlesid põrgukuumusel, mida võis tunda kvartalite kauguselt. Linn oli muutunud justkui üheks suureks lõkkeks. Mu ema jooksis enda ja meie elude eest palvetades, et leiaks mingigi peavarju. Selja taga võis näha varemeis kirikut ja meie korter oli saanud tuleroaks. Kaose keskelt kostus hääl. Keegi anus, et me ohtlikult tänavalt kaoksime. Ema järgnes kiiresti häälele ja me jõudsime algelisse õhuvarjendisse, kus olime ajutiselt ohu eest varjatud.

Päästelaeval

Mu ema, tema vanemad ja tema 14-aastane vend olid kõik kokku leppinud, et kui sõda läheb Tallinnas liiga intensiivseks, otsitakse peavarju sugulase talust Saaremaal. Talu asus saare lõunapoolses otsas, Sõrve poolsaarel – kitsas maariba, mis ulatub merre. Me saime saarel olla lühikest aega, enne kui sõda saarele kandus. Koos meie tallu endid sisse seadnud sõduritega olime varsti iga päev suurtükitule all ja pidime regulaarselt otsima kaitset varjendist, mille olime ehitanud palkidest.

30. oktoobril 1944 ilmus meie uksele saksa ohvitser ja kutsus koos nendega saart maha jätma. Hoolimata sellest, et vene armee oli praktiliselt meie ukse taga, oli otsus – jätta eluaegsed kodud maha – piinav. See oli nii raske, et mõned otsustasid jääda oma tallu – tulgu, mis tuleb. Mõned otsustasid otsida varju metsast. Paljud lahkusid.

Oli kesköö ja kottpime. Meid viidi kaile – umbes 150 eestlast laste, kompsude ja kohvritega. Komberdasime läbi pimedate vahekäikude laeva trümmi. Istusime perega lähestikku oma pagasi otsas ja vaatasime, kuidas kallas kaugenes.

Varahommikul jõudsime Läti sadamasse, mis oli samuti sakslaste poolt okupeeritud. Pärast väga lühikest peatust paluti meil koguneda lähedalasuval muulil. Leidsime endid vastamisi suure laevaga, millele oli mõlemale poole korstnat maalitud suur punane rist. See oli sõjaväehaigla laev, millega meid koos haavatud saksa sõduritega edasi kavatseti vedada.

Laevahukk

Lapsed ja pagas kaenlas, saadeti meie grupp mööda kitsast treppi laeva alumisele tekile. Neli tekki allpool, kus tundus olevat veoseruum, seadsime ennast külmal metallpõrandal sisse. Peagi tundsime laeva liikumist.

Pärast paari tundi merel olemist, kuulsime kõva plahvatust ja siis teist. Kolmas plahvatus raputas kogu laeva. Elekter läks ära, jättes meid täielikku pimedusse. Hoolimata suurest punaseks värvitud ristist olid vene pommitajad rünnanud haiglalaeva ja selle põlema süüdanud.

Laev vajus kaldu ja hakkas aeglaselt veega täituma. Kuulsime, kuidas meie kohal evakueeriti saksa sõdureid. Olime meeleheitel, tahtsime põgeneda samamoodi nagu nemad, kuid me ei näinud oma käsigi, rääkimata väljapääsust.

Valguskiir

Siis meenus mu 14-aastasele onule Valdurile taskulamp, mis oli ta skaudi seljakotis ja äkitselt oli meil jälle lootust. Ta leidis kiiresti trepi, mis viis peatekile ja valgustas seda. Ema võttis mu sülle ja vanaema haaras mu venna. Laev vajus ja meie komberdasime ülespoole.

Selle asemel, et välja ronida, jäi mu noor onu taskulambiga alla teistele teed näitama. Kui praktiliselt kõik olid evakueeritud, märkas ta, et käputäis inimesi istub ikka oma asjade otsas. Nad ei jõudnud oma suuri kompsusid järsust trepist üles vedada ja keeldusid ilma nendeta minemast. Jätkuvalt taskulambi valguskiirega ainsa väljapääsu poole osutav onu anus, et nad valiksid oma asjade asemel elu, kuid nende põikpäisusel polnud piiri. Lõpuks ta lahkus. Me ei näinud neid inimesi enam kunagi. Olen sageli mõelnud nende peale, kes oma asjade külge klammerdudes oma elu kaotasid. Kuidas me inimestena suudame oma vara nii hävitavalt oluliseks muuta?!

22 speaking at seminary graduation

Liikusime läbi paksu suitsu ja tule ettevaatlikult peatekile reelingu äärde, kuhu kõik tundusid kogunevat. Nende taga oli saksa sõjalaev, mis lainetel üles-alla õõtsus. Ühe laeva tekilt teisele jõudmine õnnestus peaaegu kõigil. Meil oli väga vähe aega leinata mahajäänuid ja neid väheseid, keda nägime merre kukkuvat.

Eemaldusime vaikselt hukkuvast laevast. Meie majutus oli kitsas, kuid vähemalt oli seal soe ja kuiv. Olime seljataha jäänud katsumustest füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud. Vajusime põrandale ja jäime magama. Me ei teadnud, et meid viiakse Saksamaa põhjapoolsele piirileokupeeritud Poolas.

 

Jumala mõistujutt

Olen sageli mõelnud meie Eestist lahkumise lugudele. See on osa minu enda eluloost, kuid see on minu jaoks muutunud justkui vaimseks mõistujutuks Jumalalt.

Paljudel meist on elus raskeid aegu, mis ähvardavad meid, nagu laeva põhja lasta. Me ei näe väljapääsu ja meeleheide röövib igasuguse lootuse. Nendel rasketel aegadel tuleb meie juurde Kristus, öeldes: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Kui me siis järgneme tema valgusele, üritades patukoormast, mis meid uputada tahab, lahti rabeleda, leiame uue hingamise. Kristust järgides läheb pimedus me hingest välja ja täitume Püha Vaimuga, leiame endale uue elu ja uued eesmärgid. Meid päästes kutsub Kristus meid oma teenistusse, öeldes: "Teie olete maailma valgus."

Nende sõnadega näitab Kristus meile oma plaani – tuua valgust vaimselt pimedasse maailma. Ta ütleb, et ilma meieta jääks maailm pimedaks. Samamoodi, nagu mu onu oma taskulambiga hukkuva laeva pimedas trümmis, tahame meie olla vaimsed taskulambid neile, kes ei näe. Me peame olema vaimne tänavavalgustus, majakas ja ohutuli – suunavad tuled neile, kes ei leia oma teed. Peame olema Kristuse valgust peegeldavad helkurid. See on üllaim ja suurim võimalikest kutsumustest.