Kogemusi Lihula tööpõllult

04/201204 gill paes t6kke Paul Gill, kogudusevanem Lihulas 1993-2004

Kui Kalju Põldroos valiti Pärnu Saalemi Vabakoguduse pastoriks, pidi Lihula koguduse teenimist jätkama keegi teine, sest kolme jumalateenistuse läbiviimine igal pühapäeval oli talle liiga suur koorem. Lihulas käimist alustasin tema kõrval, kuni 1994. aasta maikuul seati ametisse mind. Olin siis vaid 22aastane ja mul oli väga raske harjuda tiitliga, mida koguduse liikmed kasutasid, et see mees on meie „kogudusevanem". Olin neile otsekui lapselaps, aga mitte – vanem. Ometi saime väga lähedasteks ja meie pere sai tunda, kuidas meid armastati ning eestpalvetes kanti.

.

1995. aastal alustasin õppimist Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Selleks ajaks oli meie peres juba kolm last, noorim poeg Jakob vaid ühekuune. Iga nädala esmaspäeval tuli sõita Pärnust Tartusse ja reedeti tagasi. Pühapäeviti sõitsin Pärnust Lihulasse. Koguduste Liidu abiga õnnestus 1996. aasta suvel osta korter Lihulasse ja pärast remonti kolisime sinna elama. See andis võimaluse kohalikke inimesi paremini tundma õppida. Tekkisid uued tutvused ja võimalused evangeeliumi jagada.

Igatsesin väga, et koguduses oleks vendi, kellega vaimulikku tööd jagada. Tänuga mõtlen Paul Paesile Raplast, kes käis meile abiks. Tema sütitavad kõned ja vaimulikud selged seisukohad on mulle veel tänini eeskujuks. Minu jaoks oli tõeline kaotus, kui ta ootamatult taevakoju kutsuti. Hiljem kinkis Jumal uusi mehi, kellega koos kantslit kasutasime.

Tõsiseks katsumuseks väiksele kogudusele oli palvela katuse ümberehitus ja siseremont. Mulle tuli abiks pastor Eduard Kakko. Koos temaga asendasime lamekatuse viilkatusega, mis oli hoone seisukorda arvestades möödapääsmatu. Alustasime töödega, ilma et meil oleks olnud vahendeid neid lõpetada. Iga päeva alustasime palvega ja hilisõhtul lõpetasime tänupalvega. Kogesime Jumala erilist ligiolu ja tema võimet meid varustada. Mäletan päeva, mil läksin viimase raha eest materjali ostma. Tulles poest tagasi jätkasime tööd, aga süda oli rahutu, sest raha oli otsas ja osa materjali puudu. Üleval katusel märkasime korraga, et maja ette sõitis auto, kust astusid välja pastor Aare Tamm koos abikaasaga. Nad olid saanud südamesse tulla meid vaatama ja tuua meile nende endi sõnul „väike abi". Jumal toimetas kõik nõnda hästi, et mitte ühelgi päeval polnud tegelikult millestki puudust. Kõik vajalikud tööd said tehtud ja arved tasutud. Tänu Jumalale!

Tõeline väljakutse oli 1999. aasta Piiblipäevad Lihulas. Inimesi tuli kokku üle Eesti ja Lihula Gümnaasiumi saal täitus noortega. Päevade korraldamine nõudis tublit meeskonda ja see moodustus seminaristidest eesotsas Risto Tammega. Olen väga tänulik igale tudengile, kes oma õppimise kõrvalt pühendas aega selle suurürituse läbiviimiseks. Väikeses kohas andis sellise positiivse mõjuga sündmus pikaks ajaks jutuainet.

Mõni kuu hiljem valiti mind kohalikku volikokku; sain 99 häält. See oli kolmas tulemus ja andis isikumandaadi; jäin alla vaid endisele linnapeale ja vallavanemale. Selline suur usaldus kohaliku rahva poolt oli üllatus, sest ma pidin hakkama täitma volikogu esimehe kohustusi. Hiljem, kui volikogus tekkinud erimeelsused sundisid ametis olnud vallavanemat tagasi astuma, usaldati see koht mulle. Kohaliku rahva usaldust näitas seegi, et minult tellitud matusetalituste hulk mitmekordistus. Kõige tihedam oli üks kevad, kui kahe päevaga olin neljal matusel. Tänaseni suhtlen paljude peredega, kellele sain nende rasketel hetkedel toeks olla.

Olen koos oma perega tänulik armsatele Lihula inimestele, kelle keskel õppisin Jumalat usaldama. Mitmed neist puhkavad juba Issanda rahus. Töö Lihula koguduse keskel läheb edasi juba järgmiste inimeste kaudu. Meie pere laste lasteaia- ja esimesed kooliaastad on kinkinud sõpru, kellega suheldakse tänaseni. Kogemused, mida sain Lihulas väga erinevaid asju tehes, on tulnud järgnevate ülesannete täitmisel kasuks. Raskused ununevad, aga rõõm ja tänu tõusevad esile.