Homme

01/2015

Nii mõtleme sageli:
Homme me oleme hoolsad,
suuri armastustegusid täis.
täna oleme halvad, kuid homme oleme õrnad.
Homme haavu sidumas käin.

Homme me läheme patuste juurde
päästmisesõnumit viima.
homme jagame toitu ja riideid,
tunneme võõrast häda.

Homme me külastame eksinud sõpra,
kurvale kiri läheb teele.
Homme me kindlasti head teeme,
võõraidki peame meeles.

Homme me hakkame üksteist mõistma,
tunneme enese süüd.
Homme me nutame viljatut elu,
algame õiget tööd.

Homme me mõistame, mis on päästmine,
järgime Kristuse kutset.
Homme me kindlasti Jumalat palume.
Ei, mitte täna, vaid – homme.

Ja nii mõeldes udusele homsele
kaovad päevad, kaovad aastad.
Mida teha siis, kui homme petab?
Mis saab siis, kui homset enam ei tulegi?