Isale

03/2015 21 arvo kajaste
Heldur Kajaste, Oleviste kogudus

Sa kasvasid viletsalt, orvuna
Kõrgelt hinnates sugulasperet
Kellest naine ja lapsed said parima
Mu isa, mu armastav isa

Usu pärast sa sõjaväes käisid
Mõõk ka hiljem ei kogunud roostet
Sirge seljaga sõna sul alles jäi
Mu isa, mu ustav isa

Su naeratus pakatas siirusest
Oma sõpru ei reetnud sa iial
Nii Nõmme kui Liit olid südames
Mu isa, mu karjasest isa

Ukse sulgesid meie jaoks vara
Ehkki sulle võis olla nii parem
Nägemata jäi ilma taandareng
Mu isa, mu kaitstud isa

Kas suudan ma hoida su mälestust
Jagada seda, mis sul oli püha
Kui paljud mu's tunnevad ära sind
Mu isa, mu lahkunud isa

Nüüdseks usun sind nägevat ilu
Mis kõrgetest mägedest parem
Ja su hüüatus – „oh sa mu meie"
Kõlab rohkem kui kunagi varem

Su juures seal kõik on nii püha
Pole hinge saastavat ängi
Kõik see, mille nimel elatud
Seal võidutseb ja nõnda jääbki

Mu isa, mu armas isa...

Kirjutatud Arvo Kajaste (31.03.1936–28.03.1990) 25-nda surma-aastapäeva puhul abikaasa, tütre ja poja nimel.