Sügisese pilguga

September 2020

1
Pohlad naersid
kahinal
mätaste sisse

Tulid kahinal vihmad
Vihmakahinad
Hallide pilvede
madalad sammud

Pohlade punane naer
see oli
nii ammu

 

2
Ühel päeval
meenub lehtedele maa
jõhvikad suruvad end
sammalde sisse
et oleks soojem
ja pilved on mätaste vahel
üleni vees

Jõhvikastel mätastel
vihmastel lehtedel
sookailud lõhnavad
suve mälestust
Sügisel

 

3
Pruun raudrohi
kõigub külmas
Härmas põld
Koidueelne
Kunagi külvatud soojus
sügaval südame all

Hallide pajude peegeldus jääs
Kui kohmetunud sõrmed
juured klammerdumas maasse
Külmunud maa
Jäässe tardunud vesiroos
saab metsataguselt hommikult värvi

 

SÜGISE TEED
Vanaisale mõeldes

Koolipoisina mäletan sügist.
Õunad on mahlakad veel –
karjamaal punakas päike,
kivid ja lillakas liivatee.

Hommik on ilus ja karge.
Vanaisa ärkab vara,
läheb kepiga põllule –
vaatama seda sügist.

Paljukülvanud käsi
kompab mustkobedat mulda.
Seda külvi ei tule vist enam –
kõrrepõllul on hiline nägu.

See hommik on ilus ja karge.
Õunad on mahlakad veel –
karjamaal punakas päike,
kivid ja lillakas liivatee.

 

HAIKUD

Päikesepaistes
pohlade punane naer –
punaseks loodud.

 

Päikene värvib
pihlakad iseenda
nägu ja moodi.

 

Jõhvikad poevad
kaelani sambla sisse,
et oleks soojem.

 

Kas meie sügis
kogub me salvedesse
jäädavat vilja?

 

Kummardu põllul
ja siis sulle antakse,
mida sa vajad.

 

Kuu öises aknas
nagu ahjukividel
küpsenud karask.

 

Taat, sa külvasid
vaesesse mulda – oli
nii omane maa.

 

Kas keegi ootab
sind väraval, kui täis saab
su päevade mõõt?

 

Tüünes sügisöös
laululuikede huiked –
koduhõllandus.

 

Põhjatuul rõhub
nõrkenud kõrt maadligi.
Ta tõuseb ikka.

 

Leekivpunane
vaher joonistab tuules
riste ja ringe.

 

Mu ema kudus
vaipadesse riste ja
mure sai murtud.

 

Öömustad pilved.
Aimamatus kõrguses
elavad tähed.

 

Kottpimeduses
tuhande tähe valgus.
Taevased silmad.

Tõnu R. Kallas