Meie laste Emadele

Juuni 2019 27 ema
Teie laste isadelt

Sellest, et Te olete erilised, saime aru juba liivakastis mängides. Kui me uue ekskavaatoriga tahtsime veel ühte liivakooki veoautole laadida, järgnes mänguämbriga paras ketukas. Meie esimene ämber.
Andke meile andeks!
Peagi vaatasime Teid hoopis teise pilguga, sest Te olite muutunud imekauniks. Veel veidi ja me tahtsime Teid endale. Päriseks. Igaveseks. Igas Teie pilgus oli sädemeid, igas puudutuses elektrit, igas naeratuses päikest.
Elu kõige erilisemal päeval astusime koos altari ette. Valge, imeilus kleit. Lillekimp. Sõrmused. Esimene ametlik suudlus. Peo lõppedes jagus sooje tänusõnu kõigile abilistele. Ent kõige Armsamale?
Andke meile andeks!
Aasta kõige lühemal ja romantilisemal ööl läksime koos sõnajalaõit otsima. Iga Teie pilk igatses lillede järele. Õnnesumin peas, oleks tahtnud Kallimale taevast kõik tähed tuua, aga lillekesed jäidki noppimata.
Andke meile andeks!
Argiaskelduste keskel ei mallanud me kuulata Teie päevatoimetuste lugu. Meil oli vaja rääkida oma töödest, karjäärist, peatsest edutamisest, väliskomandeeringust. Seejärel tulid ajaleht, telekas, nutifon. Mõned kodutööd ka.
Andke meile andeks!
Me juhatasime koosolekuid ja palveõhtuid, istusime tähtsate vendadega ühes lauas, valmistasime ette oma kõnesid, panemata tähele, et meie tagala oli korras ja puhas, lapsed söödetud, joodetud, riietatud. Söök valmis, pesud pestud, kodu korras ja puhas.
Andke meile andeks!
Aastad veeresid ja lapsedki lendasid pesast välja. Ühel hetkel said ka tööd tehtud. See oli hea aeg teineteise jaoks. Koos istuda ja astuda. Nautida igat elusügise hetke. Paraku ei hoomanud me võtta oma suurde pihku Teie külmetavat kätt või Teie jala otsa pista sooja sokki ja sussi.
Andke meile andeks!
Kui taevane kuller tõi Teile esimesena kutse astuda varjude riigist igavese valguse maale, laskus tuppa kõrvulukustav vaikus. Tolmurullid toa nurkades võtsid kaalus kõvasti juurde. Üks pool meist oli jäädavalt lahkunud. Siis avanesid meiegi silmad ja me mõistsime, millest olime ilma jäänud.
Andke meile andeks!
Te olite meie kõrval, et me õpiksime armastama, hoolima, hoidma. Kui palju kordi kukkusime läbi.
Andke meile andeks!