Jumal pööras ühe tüdruku saatuse

12/2016 19 rosangelica
Johanna Rosenvald, Sõbra Käsi

Tutvusin Lindaga (nimi muudetud) suvel, mil ta avaldas soovi tulla vabatahtlikuna appi „Hoolime koos” lastelaagrisse. Sain kiiresti aru, et ta on väga suure südamega noor inimene. Linda on rõõmsameelne ja tegus tüdruk, kelle unistus on saada sotsiaaltöötajaks. Ta tahab aidata inimesi, et nad ei peaks kogema seda, mida tema ise lapsepõlves läbi elas. Linda saatus pole olnud kerge, kuid Jumal on parandanud tema hingehaavad, teinud vabaks enesevigastamise sõltuvusest ja muutnud tema elu sedavõrd, et täna on ta ise toeks paljudele noortele.

Räägi oma lugu
Lapsepõlvekodus olid mu vanemad tugevas alkoholisõltuvuses ja isa vägivaldne. Ta viskas meid ka vennaga päris tihti kodust välja. Oli öid, kus ma magasin lihtsalt tänaval. Kord, kui tukkusin bussipeatuses pingi peal, nägi mind üks kristlastest perekond ja võttis enda juurde. Rääkisin neile oma loo ja nad lubasid, et kui midagi sellist kordub, võin jälle tulla. See oli Jumala suur juhtimine.
Mingil hetkel, kui mu kodune olukord oli väga halb ja hakkasin tegelema enesevigastamisega, võttis tädi mu enda juurde elama. Ta soovitas mul minna koguduse noorteõhtutele. Seal nägin midagi, mida minus ei olnud. Küsisin neilt, mis see on, ja nad rääkisid mulle Jeesusest. Sel perioodil otsustasin oma elu Jeesusele anda.


Rasked ajad mu elus siiski jätkusid. Jõudsin enesetapukatseni. Tablettide üledoosi tagajärjel langesin koomasse. Kui ma viimaks üles ärkasin, tundsin Jumala hella ligiolu. Ma nutsin ja tänasin Jumalat, et ta mind ellu jättis. Tajusin seal haiglavoodis, et Jeesus on mu juures ja hoiab mu käest. See oli elumuutev kogemus. Täieliku tervenemiseni läks aga veel aega.

Järk-järgult muutuste suunas
Pärast seda viidi mind lastekodusse, kus ma kaua ei püsinud. Edasi pandi mind hooldekodusse, kus ma ei saaks endale liiga teha. Palvetasin Jumala poole, et sealt välja saada ja oma elus muutusi teha. Varsti tuli üks usklik töötaja minuga rääkima ja küsis, kas ma tahaksin koos temaga kirikusse tulla. Ütlesin talle, et see on suur palvevastus minu jaoks.
Nüüd sain koguduses käia ja mu elu liikus ülesmäge. Sain vabaks lõikumisest ning hakkasin Piiblit lugema ja palvetama. See tõi mu ellu suure muutuse – isegi töötajad imestasid. Jumal vastas mu palvetele. Oma mõistusega poleks ma teadnud, mida teha, kuid Jumal näitas vajalikud sammud ette. Peagi sain hooldekodust välja. Kui ma kolisin linna, hakkasin käima palvekatel ja muudel koguduse koosviibimistel. Minu suhe Jumalaga süvenes.

Mis on saanud tänaseks?
Jumala abiga olen ma andestanud kõikidele, kes on mulle haiget teinud. Olen oma eluga praegu iseseisval järjel. Käin koolis ja tööl ning teen koguduses noortetööd. Jumal on seda väga õnnistanud. Me alustasime kolme inimesega ja nüüd paari kuuga on meid juba 18. Kui ma usaldan Jumalat, siis tean, et mitte midagi ei saa halvasti minna. Muidugi on igaühel meist ka raskemaid aegu, aga kui toetud Jumalale, läheb lõpuks kõik hästi. „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud” (Rm 8:28).

Kas oled tundnud, et sinu kogemustest oli kellelegi kasu?
Seda tuleb ette üsna palju. Koguduse noortetöös on praegu selliseid noori, kes on hingeliselt või vaimselt haiget saanud. Meil on ainuüksi lastekodu noori 5–6. Kui vaadata ka peremustreid, siis kõikidel on mingi valus taust. Siin on mul isiklik kogemus, mis aitab neile toeks olla, nõu anda ja julgustada.

Mida sa ise oma loost kõige rohkem õppinud oled?
Ära toetu oma mõistusele ja jõule, vaid usalda Jumalat ning looda tema tarkusele ja tugevusele.

Milline on sinu jõulusoov?
Ärge takerduge minevikku, vaid astuge tulevikku koos Jumalaga!