12/2017 
Liivi Tõnissaar, Pärnu Immaanueli kogudus
Arvan, et neid inimesi, kes mingil hetkel end väsinuna või ammendatuna tunnevad, pole väga palju. Minuga siiski nii juhtus. Olin kogudusega liitumisest saadik agar töötegija. Aastaid juhatuse liige ja aseesimees, raamatupidaja, Alfa meeskonna koordinaator, meie koduse kodugrupi läbiviija, evangeelsetel üritustel tunnistamas.
Ühel palvehetkel tuli teadmine, et on aeg tagasi tõmbuda. Koguduses kasvab uus põlvkond andekaid ja tublisid töötegijaid. Pidades nõu meie pastor Joosep Tammoga, tundus otsus õige. Töölõikude üleandmine läks igati valutult. Ka abikaasa oli tänulik, et autosõite jääb vähemaks ja käime 25 kilomeetri kaugusel linnas vaid pühapäevastel jumalateenistustel.
Inimest ära kuulata, oma elukogemust jagada, koos palvetada – seda suudan ma Jumala abiga alati.
Kuid Jumalal oli minuga uus plaan. Ühel evangeelsel pühapäeval jutlustas meil pastor Peep Saar ja kutsus eestpalvele. Jalad viisid mind iseenesest ette ja ega ma muud mäletagi, kui ütlesin, et peaksin olema rõõmus ja rahulik, aga tunnen, et olen kasutu. Vend palvetas sügavalt, et Jumal saaks mind kasutada veel kaua ja parimal viisil.
Teisipäeval helistas Tori Sotsiaalmaja juhataja ja kutsus mind kohtuma oma maja elanike ja sõpradega (eakate inimeste ja vabatahtlike töötegijatega). Oodati, et ma räägin neile oma elust, usust ja kuidas minust sai koduvalla ajalehe Kaldad kaastööline. Pea 12 aastat olen toimetanud selles igakuist rubriiki „Kiri sõbrale”.
Sõprus majarahvaga algas juba esimese kohtumisega. Nüüd viin kord kuus läbi juturingi „Räägime elust”. Teemad on erinevad: vanaks saamine, tervise hoidmine, pühad, kohalikud valimised jne. Kuid alati jõuame Jumala sõnani. Päris alguses ütles mulle üks inimene, et Piiblist ei taha ta midagi kuulda. Nüüd ootab ta neid jutuajamisi väga. Nagu iseenesest järgneb jututunnile hingehoiutund. Kahjuks pole ma saanud sellealast haridust, aga inimest ära kuulata, oma elukogemust jagada, koos palvetada (kui teine seda ise soovib) – seda suudan Jumala abiga alati. 
Ma tunnen ennast kogemusnõustajana. Kui Jumal avas mulle selle ukse, siis varustas ta mind ka jõu ja tarkusega. Kristlased ütlevad, et alati pole kerge teha vahet hea ja halva vaimu vahel. Oma teenimisest kogukonnas võin öelda, et kui see teeb rõõmsaks mind ennast ja inimesed, kellega kohtun, siis juhib meid Püha Vaim. Aga kui „kuri” tahab kiusama tulla, siis on hea toetuda neile, kes on usus kaugemale jõudnud. EKB Liidu president Erki Tamm ütles suvefestivalil kuldaväärt sõnad: „Rohkem kui faktid mõjutab eeskuju!” Jeesus ei kutsunud Peetrust, Andreast, Jaakobust ja Johannest sünagoogi oma jutlust kuulama, vaid koos endaga teele minema. Meiegi saame rääkida Jumalast rohkem siis, kui oleme inimeste keskel, mitte oodates, mil nad meie pastorit kuulama jõuavad.
Aeg vabatahtliku töötegijana on mind palju õpetanud. Inimeste vajadused on erinevad, kuid igaüks vajab teiste tuge – olgu see hingeline, materiaalne või lihtsalt ühesolemine.
Kui Jumal poleks mind sotsiaalmajja juhatanud, oleksin jäänud ainult oma perekonna ja koguduse keskele ning oleksin paljuski mõistmatum abivajajate suhtes. Kui keegi palub enda eest palvetada ja lisab arglikult „Ma palvetan ise ka”, siis saan mina omakorda kinnitust, et Jumala armastus ei jäta kedagi puudutamata. Tunnen suurt lugupidamist inimeste vastu, kes päevast päeva pühendavad oma teadmisi, oskusi ja aega neile, kes vajavad eluga hakkama saamiseks teiste abi.
Olen Issandale tänulik iga päeva eest, kui võin teda teenida oma üha kasvava perekonna keskel, minu vaimulikus kodus Pärnu Immaanuelis, Kilingi-Nõmme vabakoguduse osadushommikut läbi viies ja Tori Sotsiaalmaja kogukonnas.
Oleme aasta kaunimas ajas – tähistame meie Lunastaja sündi! Armas sõber, soovin, et meie elu kannaks valgust ümbritsevale maailmale!
