10/2018 
Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuse pereterapeudid Karita Kibuspuu ja Maire Latvala
Intervjueeris Laura Maide
Millist abi te inimestele pakute?
Pereterapeut tegeleb kõige laiemas mõttes suhetega – olgu siis abikaasade, laste ja vanemate, sõprade või tuttavate vahel. Pereterapeudid ei vaata inimest üksikindiviidina, vaid osana teda ümbritsevast kontekstist ja peresüsteemist. Peaaegu kõik suhteprobleemid on otsapidi seotud lähedusega – seda võib olla kas liiga vähe või teistpidi liiga palju. Ja loomulikult on kusagil kõige alguses ja lõpus ka inimese baasigatsus oma Looja järele.
Tihti on inimesed enda jaoks paika pannud kriteeriumid, mille põhjal neil on õigus abi otsida. Terapeutide jaoks selliseid kriteeriume ei eksisteeri. Elus on nii negatiivseid kui ka positiivseid kriise. Viimased võivad olla näiteks pesast välja lendamine, partneri leidmine või laste sündimine. Kõigis nendes olukordades võib terapeudi poole pöörduda. Võib ka tulla lihtsalt reflekteerima või kõvasti mõtlema ja kõrvalseisja tagasisidet saama.
Millist väärtust lisab see, et olete kristlased?
Kristlastest pereterapeutidena mõistame kristlasest kliendi maailmapilti ja tajume paremini muresid, mis on seotud usulise arengu või kogudusesiseste konfliktidega.
Oluline lisaväärtus on ka see, et vaatamata professionaalsele väljaõppele ei pea me kristlastena toetuma ainult iseenese tarkusele. Me palvetame kõigi inimeste eest, kes meie juurde tulevad, ükskõik kas nad on kristlased või mitte. Sageli oleme keerulistes olukordades kogenud, kuidas Püha Vaim on andnud tarkust küsida õigeid küsimusi, mis omakorda on viinud lahenduste leidmiseni.
Kui julged abiküsijad koguduste liikmed on? 
Nooremad inimesed on julgemad. Neil on lihtsam aktsepteerida seda, et raskused ja väljakutsed on kristlase elu loomulik osa. Abi küsimist tajutakse loomuliku ja sobilikuna.
Keskealise ja vanema põlvkonna jaoks on abiküsimine keerulisem. Sageli on inimesed ise erinevaid eneseabi- või psühholoogiaraamatuid lugenud ja leiavad, et kuna nad pole sealt abi saanud, pole ka terapeudil neile midagi uut öelda. Teraapia ei ole aga teadmiste andmine, vaid nende toomine tunnete tasandile ja uutmoodi suhtemustrite harjutamine.
Samamoodi mõjutab vanema põlvkonna suhtumist abiküsimisse ajalooline taust. Ajal, mil meie rahvast Siberisse küüditati, ei teadnud inimesed kunagi, kas nad saavad oma naabrit või töökaaslast usaldada. Inimesed harjusid isiklikke asju varjama. Ka kristlasena tuli hoida üsna madalat profiili.
Mis muudab abiküsimise raskeks?
Tihti usuvad kristlased, et Jumal lahendab kõik meie probleemid. Jumal vaieldamatult teebki seda, aga päris tihti kasutab ta selleks ligimesi meie ümber. Kuigi Jumal on kõikvõimas ja võib hetkega olukordi muuta, siis tihti tahab ta meid läbi eluraskuste ja probleemide lahendamise kasvatada. Nii nagu iga inimene käib pere- ja hambaarsti juures, võiks ta külastada ka hingearsti. See ei tähenda, et ta ei usalda Jumalat.
Kui kindel saab nõustatav olla, et tema konfidentsiaalsus säilib?
Spetsialist, kes konfidentsiaalsust murrab, pole professionaal. Igasuguse hingehoidliku ja terapeutilise töö põhialus on konfidentsiaalsus. Pereterapeudi ruumis räägitu jääb sellesse ruumi. See ei kuulu isegi kodus abikaasaga arutamisele. Tõsi, seadus kohustab konfidentsiaalsust murdma ühel juhul – kui inimese jutust tuleb selgelt välja, et ta plaanib enda või kellegi teise elule ohtu.
Teistpidi julgustame inimesi mõtlema sellele, mis juhtub, kui keegi sind terapeudi ukse taga kogemata kohtab? Kohates koguduseliiget hambaarsti ukse taga, ei mõtle keegi, et teine inimene ei pese oma hambaid. Samuti ei tähenda pereterapeudi juures käimine, et inimene ei tule oma eluga toime. Mida läbipaistvamad meie elud on, seda vähem eksime silmakirjalikkuse suhtes, millest ka Jeesus palju rääkis. Ka meie mõlemad, olles ise pereterapeudid, oleme teatud eluhetkedel nõustajate juurest abi otsinud ja sellel on olnud suur väärtus.
