Aprill 2019
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
Meie kultuuriruum ei räägi enam ammu almuste jagamisest. Almustest elamine oleks nagu midagi häbiväärset ja alandavat. Me räägime täna rohkem heategevusest. Sõna „almus“ tuleb eesti keelde ilmselt alamsaksa sõnast almese, mis pärineb kirikuladina sõnast eleemosyna, mis omakorda tuleb kreeka sõnast eleemosyne ja tähistab kaastunnet.
Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes Septuaginta tähistatakse sellega halastavat Jumalat või inimesi, kellel on võime ligimesele kaasa tunda. Materiaalse abi andmine oli üks väärikamaid empaatia väljendusi.
Piibel kirjeldab Jumala armastust inimeste vastu. Sellest lähtuvalt on almuste jagamine ja halastusteod osa meie sarnasusest Jumalaga (imitatio Dei).
Vana Testament kirjeldab mitmesuguseid almuste jagamise vorme. „Ära korja tühjaks oma viinamäge ja ära nopi üles oma viinamäe varisenud marju: jäta need kehvale ja võõrale! Mina olen Issand, teie Jumal!“ (3Ms 19:10) või „Kui sa raputad oma õlipuud, siis pärast ära otsi oksi läbi; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele!“ (5Ms 24:20).
Tähelepanu tuli pöörata neile, kellel polnud maad. „Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!“ (5Ms 14:28–29).
Almuste jagamine on eriline jumalateenistuse viis. Jeesus annab almuste jagamise põhimõtte: „Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:3–4). Niisiis, almused omandavad tõelise väärtuse juhul, kui nende jagamine on isetu, vabatahtlik ega oota vastutasu (Lk 6:30,35; 14:14).
Apostel Paulus sidus almuste jagamise kristlaste ühtsust näitava suurprojektiga, kui ta kutsus neid üles annetama Jeruusalemma hädasolevale kogudusele. Ta kirjeldas seda sõnadega „diakoonia“ (2Kr 8:4) ja jumalateenistusena ehk „liturgiana“ (2Kr 9:12). Almuseid jagades järgime meiegi Kristuse heasüdamlikkust kaasusklike ja kõigi inimeste vastu.
