Turvaliselt Jumala varju all

September 2019 04 yhisel pildil
Johanna Rosenvald, „Hoolime koos“ projektijuht

Nuutsakul toimus 18.–20. juunil „Hoolime koos“ lastelaager, mis tõi rõõmu paljudele puudustkannatavatest peredest pärit lastele. Laagri teemaks oli sel korral „Turvaliselt varju all“ – kuidas me saame olla Jumala varju all haiguses ja mures, kahtlustes ja kõiges, millega oma elus silmitsi seisame.
Lisaks oli meil tsirkuse teema – seda võis märgata juba kasvõi laagri dekoratsioonides. Päevateemad juhatas sisse laagri kloun, kes lastes palju elevust tekitas. Kutsusime külla ka päris tsirkuse, kus laste eriliseks lemmikuks osutusid kaks vahvat koerakest, kes erinevaid trikke demonstreerisid.
Aastatega on laste vanusevahe laagrites väga laiaks muutunud. Kui alustasime kunagi vanusegrupile 7–12, siis pärast seda on vanuse ülempiir aina nihkunud (tahaksime jätkuvalt ka n-ö vanadele olijatele pakkuda laagris osalemise võimalust). Kuna aga asjakohase sisu pakkumine väga erinevas vanuses lastele on keeruline, suunasime sel aastal „Hoolime koos“ laagrid taas esialgsele vanusegrupile. Selleks aga, et vanemad lapsed/noored ei peaks laagrikogemusest ilma jääma, pakume neile paari alternatiivset noortelaagri võimalust, mis suvel Nuutsakul toimuvad. Maksame kinni osalustasu ja seal on samuti meie vabatahtlikke, kes on laste jaoks vajadusel olemas.
Täname kõiki vabatahtlikke ja abilisi, kes aitasid kaasa „Hoolime koos“ laagri ettevalmistuste ja/või läbiviimisega! Teie panus on tohutult väärtuslik!

Kuidas Mirjam Kärmasest sai laagrite püsivabatahtlik
Minu esimene „Hoolime koos“ laager oli kolm aastat tagasi. Sealt jäi mulle mälestus, mis on mind ka järgmistel aastatel tagasi toonud. 04 paadis6idule
„Hoolime koos“ laagris jagatakse lapsed vanuse järgi rühmadesse. Mina olin tol aastal 10–11-aastaste laste rühmajuht. Üldiselt olid lapsed nagu lapsed ikka, kuid teiste hulgast paistis kohe silma üks poiss. Esimesel kahel grupiajal noris ta pidevalt teistega tüli, oli selline ehtne „paha poiss“ ja soovis, et teised teda rämpsuks kutsuks, või jooksis üldse ära ega teinud midagi. Siiski ei soovinud ta grupist päris ära minna, vaid pigem jäi turvaliselt 15–20 meetri kaugusele ja jälgis meid sealt. Kuna grupiaegadel oli temaga raske kontakti saada, siis üritasin temaga vabal ajal kahekesi suhelda. Esialgu ei toiminud ka see. Küsimusele, mis talle laagris meeldib, sain vastuseks, et „mitte midagi“. Samuti väitis ta, et ei tegele „mitte millegagi“ ja üldse ei meeldi talle „mitte miski“. Vaatamata poisi katsetele kõiki endast eemale tõugata, hakkas sellest vestlusest alates jää murduma. Järgnevatel grupiaegadel oli ta juba kohal ja tegi asju kaasa. Samuti üritasime kaasgrupijuhiga siluda suhteid laste vahel, et need ta omaks võtaksid ega hakkaks tüli norima. Õhtuks oli mossis noormehest saanud naerusuine laps, kes tegi kõike kaasa ja sai teistega hästi läbi. Oli väga südantsoojendav, et kolmandaks päevaks oli meil omavahel juba selline usaldus, et kui minu grupi poistel oli mingi probleem, siis nad pigem otsisid mind üles ja rääkisid kõik südame pealt ära.
Võrratu oli näha, kuidas meie laager puudutab laste elusid. See noormees elab arvatavasti keskkonnas, kus tal on enda kaitseks vaja ehitada enda ümber müürid ja keegi isegi ei ürita nendest läbi murda. Kristlik laager andis talle aasta jooksul kolm päeva, et tunda end turvaliselt ja armastatult. Kuna nägin ise sellist drastilist muutust ühe lapse elus, siis olen igal järgneval aastal tagasi laagrisse vabatahtlikuks tulnud, sest usun, et see aeg muudab laste elusid.