September 2019
Liis Borissenko, Oleviste kogudus; fotod: erakogu
Elas kord üks õnnelik tüdruk, Julia nimeks. Nii nagu iga väike printsess, unistas ka tema oma printsist, lossist ja heast elust. Ta ei osanud sõnadesse panna, mis on hea elu, aga kindlasti pidi seal olema päike, palju naeru ja helgust.
Midagi läks teisiti. Olles pea kahekümnene, leidis Julia end sügavast narkosõltuvusest. Hädast ja valust-viletsusest. Päeva ainus eesmärk oli saada kaif. Šokeeriv oli arstide teade tüdruku emale – teie lapsel on HIV, valmistuge hullemaks, siin pole enam palju jäänud.
Julia ema ei ole allaandja tüüp, ta otsis ja leidis kristliku rehabilitatsioonikeskuse, kus viltukasvanud elu sai Jumala armust korda pandud. Ja palju enamgi veel!
Ühe elu lugu kokku võttes näib kõik lihtne ja kerge. Ometi olid selle perekonna kannatused sõnulseletamatud. Nii nagu on kahjuks paljudes Eestimaa kodudes.
Me teame lugu Johannese evangeeliumist, kus Jeruusalemmas oli Lambavärava juures tiik, mille ääres lebas palju haigeid, kes kõik ootasid, et tuleks ingel ja segaks tiivaga vett. Haiged teadsid, et kes esimesena peale inglit vett katsub, saab terveks. Tiigi ääres lebas ka voodis inimene, kes oli olnud haige ja liikumisvõimetu kolmkümmend kaheksa aastat! Jeesus küsis temalt, kas ta tahab terveks saada. Kuuldes tema soovi, tervendas Jeesus ta sealsamas pea kogu elu kestnud haigusest. (Jh 5:1–9)
Kurb on tõdeda, et ajal, kui meile on kättesaadavad Jeesuse arm ja tervendav vägi, lebavad paljud inimesed justkui tiigi ääres ja ootavad inglit tiivaga vett segama. Nad veedavad oma päevi sõltuvuses, olles võimetud ise sellest vabanema. Ükskõik kui väga nad seda ka soovivad. Või nende emad-isad-abikaasad-lapsed seda soovivad. Nad on lõksus ja vajuvad üha sügavamale.
Narkootikumide- või alkoholisõltuvus, mängu- või pornosõltuvus on ühiskonna silmis halvad nähtused, millele näpuga näidata. Samas, tiigi ääres oma elu kulutamas võime kõik ühel hetkel kahjuks ise ennastki leida. Ja seda silmnähtavalt head elu elades.
Mõtlen sellele loole Piiblist. Kui mees oli lebanud 38 aastat, siis ehk pidi ta õppima käima ja alustama lihaste treenimist, selleks et liikuda. Oli vaja areneda, et näiteks ühel päeval joosta. Tuli endaga tööd teha.
Tuues paralleele sõltuvuses vaevleva Julia elust – kindlasti nõudis see vaeva ja musklite treenimist, et raskuse või (hinge)valu korral mitte süstalt haarata, vaid samm-sammult vabaduse poole liikuda. Julia leidis kristlikus rehabilitatsioonikeskuses Jeesuse ja kutsus ta oma ellu. Kuid rutiini, või siis õigemini selle puudumist oma elus, pidi ta ületama ikka ise, keskuse töötajate toel.
Kui oled sõltlane, on su elus kaos. Selle seljatamine algab hammaste pesust hommikul ja susside voodi alla rittapanemisest õhtul. Nii iga päev.
Julia õppis unistama ja uskuma, et tal on tulevik. Ta õppis õnnistusi vastu võtma ja ka teisi õnnistama. Keskusesse minnes ei teadnud Julia, et sinna on tulnud abi saama mees, nimega Margus, kellest saab ühel päeval tema abikaasa. Selle jutu lõpp on veel kirjutamisel, aga täna on kolmekümnendates aastates Julia ja Margus kolme tütre vanemad. Nad on olnud sõltuvusest vabad üle kümne aasta! Nad elavad Türi külje all oma majas ja aitavad sõltlastel tõusta – mitte veeta oma ülejäänud elu tiigi ääres, lootuses, et ükskord olen ma esimene peale inglit –, vaid võtta Jeesuselt tervendav vägi vastu täna!
Selliseid tunnistusi, kus sõltuvuses vaevlev inimene on surmasuust välja toodud ja juba aastaid täisväärtuslikku elu elab, on Eestimaa kahekümnes kristlikus rehabilitatsioonikeskuses mitusada. Nendest saaks kirjutada paksu raamatu. Nende elud ja teed on erinevad. Kui Johannese evangeeliumis sai mees terveks kohe, siis pikalt sõltuvuse koorma all viltuseks elatud elu vajab tihti pikemat aega koos eeskujudega kasvamist.
Julia ja Margus Lipp sellel suvel perega Lottemaal. See rõõmus päev oleks olemata, kui Julia ja Margus poleks otsinud abi rehabilitatsioonikeskusest. Nad on Rauklas tegutseva MTÜ Sammud Vabadusse rehabilitatsioonikeskuse loojad, kus aitavad sõltlastel muuta oma elu.
Aleskandr Mazur juhib Living Israel Kongregatsioon MTÜ maja Tallinnas Nõmmel, kus on igapäevaselt oma elu muutmas üle 20 sõltlase. Aleksandr oli kunagi üks nendest, kellel polnud enam midagi. Narkomaan, kes oli põletanud kõik sillad, ja arstid tunnistasid ta võimetust saada isaks. Jeesus võib muuta kõik! Täna on Aleksandr kahe armsa poja isa ning õnnelik abielumees.
Yurii Mysnyk oli lootusetu narkomaan, kes tänaseks on pea kümme aastat tervenemise teel. Ta läbis rehabilitatsiooni Ukrainas, oma kodumaal. Aitas rajada seal kaks rehabilitatsioonikeskust sõltlastele, kuni koguduse Uus Põlvkond pastor Vadim Jerjomenko kutsus ta Eestisse appi kristlikku rehabilitatsioonitööd alustama. Jõhvis tegutsevas keskuses on abi saamas üle 25 inimese. Yurii on kogu selle elu keskel ja pakub abi neile, kel enam mingit lootust ei tundu olevat. Sellel suvel Yurii abiellus.
Sergei ja Natalja Lobanova juhivad MTÜ Uus Võimalus rehabilitatsioonikeskust Iisakus. Nad on mõlemad endised sõltlased ja täna elavaks tunnistuseks sellest, et sõltuvusest on võimalik pääseda.
Aastaid tagasi tulid nad abi otsima, hiljem nende teed ristusid ja nüüdseks on nad pea kolm aastat abielus olnud. Keskuses pakuvad nad abi 20-le sõltuvuses mehele ja naisele ning nendega koos peavad hoolt talupidamise eest.
Jüri Põld oli narkomaan Ida-Virumaalt, kelle elus ei puudunud vanglas karistuse kandmise kogemus. Ka tema vend oli narkomaan; kahjuks üks neist, kelle elutee lõppes nõela otsas. See sündmus pani Jüri väljapääsu otsima. Ta sai abi Päästearmee rehabilitatsioonimajast, varsti juba kümme aastat tagasi. Jüri jäigi Päästearmeesse, nüüd on ta seal Lootuse majas üks teiste aitajatest. Selle aasta alguses sündis Jüri perre armas tütar.
Kristlikud rehabilitatsioonikeskused aitavad sõltlasi üle Eesti 
Viimaste aastate TAI (Tervise Arengu Instituut) uuringutest on selgunud, et iga vähemalt 15-aastase elaniku kohta joodi Eestis üle 10 liitri alkoholi. TAI kodulehelt võime ka lugeda, et Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on elaniku kohta 6 liitrit piir, millest alates tekib rahva tervisele oluline kahju. Uuringud näitavad, et Eestis kannatab alkoholi liigtarbimise all umbes 10 000 naist ja üle 50 000 mehe. Ka süstivaid narkomaane on meil üle Euroopa Liidu keskmise.
Igaühel meist on keegi tuttav, naaber või pereliige, kes ei saa enam elada oma elu, vaid elab sõltuvuse tahte all. Tihti on seda raske tunnistada või märgata. Pigem püüame endile tõestada, et kõik on ju hästi, naabri Kallel on palju hullemini! Ehk siis enamikul hädasolijatel puudub jaks oma sõltuvusega tegelemiseks, nad lebavad tiigi ääres ja ootavad.
Sõltuvusest vabanemiseks hakatakse abi otsima alles siis, kui on lõpuks mõistetud, et oma elu muutmiseks tuleb ise midagi muuta. Tõuke probleemiga tegelemiseks saab sõltlane pigem siis, kui ta lähedased ei lase tal enam elada end hävitades. Vahel võib see tähendada ka ekstreemset tänavaleviskamist ja sõltlase probleemide pehmendamise lõpetamist. See annab talle võimaluse ise oma tekitatud jamadele otsa vaadata ja vastutada.
Eestis tegutseb kakskümmend eraalgatuslikku kristlikku rehabilitatsioonikeskust, mida juhivad 13 organisatsiooni, kus töötajad „võtavad sõltlasel käest kinni“ ja käivad temaga koos läbi raske tee – aitavad täiskasvanud mehel või naisel õppida täisväärtuslikult elama.
Läbi nende organisatsioonide on taasühiskonnastatud lootusetult alkoholismi ja narkomaania küüsis olnutest mitmeid sadu inimesi.
Paljud endistest sõltlastest on täna mehed ja naised, kellel on perekond, lapsed, töö ja kes enamuses pühendavad oma vaba aega erinevates kodanikualgatustes ja kogudustes tegutsemisele ning teiste inimeste aitamisele. Need on inimesed, keda ühiskonna jaoks enam olemas ei olnud. Nüüd nad armastavad, hoolivad, on teistele eeskujuks ja toeks.
Kindlasti tekitab iga sõltlane oma kaoses eluga lähedastele suurt emotsionaalset kahju. Sõltlastest vanemate peredes on lapsed tähelepanuta ning hooleta ja armastuseta. Nüüd aga on sadade inimese resotsialiseerumisega paranenud kordades nende lähedaste elukvaliteet ja võimaldatud nende lastele õnnelikum lapsepõlv.
2018. aasta aprillis kogunesid kristlikud rehabilitatsioonikeskused Avatud Lootuse Fondi initsiatiivil ühise laua taha ja leppisid kokku, et edaspidi tegutsetakse ühise erialaliiduna. Kõik kogunenud organisatsioonid teevad rehabilitatsioonitööd alkohoolikute, narkomaanide ja tabletisõltlastega, paljud juba aastaid. Neil on kokku pakkuda üle 300 voodikoha üle Eesti, eesti ja vene keelt kõnelevatele meestele ja naistele. Sõltuvusest vabanemine on aeganõudev ja keeruline protsess. See ei ole päeva-paari või mõne kuu küsimus. Pigem ikka aasta ja enam.
Meie eesmärgiks on üheskoos teadvustada ühiskonda sõltuvusprobleemidest, teha koostööd riigiga, muuta paremaks keskuste võimalusi sõltlaste abistamisel. Kõike seda tehes soovime, et üha rohkem sõltlasi suudaks oma sõltuvusest vabaks saada. Tõeliselt vabaks!
Kristlike sõltlaste aitamise organisatsioonide kontaktid leiad meie kodulehelt: www.lootusefond.ee.
SÕLTUVUSEST ON VÄLJAPÄÄS!
Eestis tegutseb 20 kristlikku rehabilitatsioonikeskust, 300 voodikohaga, kus:
- töötajad on taastunud endised sõltlased, kes toetavad ja juhendavad sind;
- aidatakse mehi ja naisi, eesti ning vene keeles;
- kõik sinu igapäevavajadused kaetakse;
- osaled tööpraktikas ja saad kasulikke kogemusi;
- programmi lõppedes saad abi turvaliseks naasmiseks ühiskonda.
Neist keskustest on saanud abi sajad inimesed.
