Oktoober 2023 
Daire Tiigivee, Eluringikeskuse asejuhataja
Oktoobris, aasta tagasi, kui Eluringikeskuse hoone oli valmis saanud, oli meil teoreetiliselt enam-vähem selge, mis meid ees ootab – vaja oli leida töötajad ja elanikud. Lihtne!
Nii nagu me kahe ja poole aastasest projekteerimis-ehitusprotsessist mäletame, ei olnud need kerged ajad, COVID-19 pandeemia ja alanud sõda tekitasid palju ebakindlust ning teadmatust homse ees. Kuid 2022. aasta oktoobris võisime pidulikult maja avada, sest Jumala ja heade sõprade, partnerite abiga oli suurejooneline hoone valmis saanud. See hoone pidi valmis saama! Vaadates möödunud aastale, oleme kogenud elanike ja töötajatega hoonet täites ehitusaegadega sarnast turbulentsi, mis on kaugel lihtsast – muresid, raskusi ja heitlemist on olnud palju. Kuid toimetades üks päev korraga, üks seljatatud raskus korraga, oleme liikunud vääramatult selles suunas, et üheksa kuud hiljem oli Eluringikeskus elanikega täidetud ja tänaseks hakkab leevenduma ka meie jaoks nii vajalike töötajate puudus. See hoone pidi elanikega täidetud saama!
Toon siinkohal välja neli teemat, mis Eluringikeskuse esimesele aastale näo on andnud.
Nimetame end julgusega kristlikuks hooldekoduks 
Kui Eluringikeskuse sisu ja vorm hakkas juba vaikselt ilmet võtma, seisime silmitsi küsimusega, kuhu ja kuidas end täiesti ilmalikul hooldusmaastikul paigutada. Millist kuvandit ja nägu tahame endast maailmale näidata? Kas tõsta oma usuline taust ja veendumused selgelt esile või jätta avalikkuse ees kristlik osa mainimata? Olla lihtsalt uus hooldekodu Tartus. Võib-olla eakad ei tahagi elada kristlikus hooldekodus? Tegelikult ei olnud neil mõtetel või kaalutlustel üldse kohta, sest meie identiteet on olla kristlik hooldekodu. Ehkki suurem osa meie elanikest ja töötajatest Jumalat ei tunne, on meie päevade loomulik osa kiita ja tänada Jumalat ning elada palvemeelsuses. Meie ise, usklike töötajatena, justkui elaksimegi algkoguduse aegadel – viibime päevast päeva ühel meelel ja võtame rooga juubeldades ning kiidame Jumalat. Elanikud, kelle eluraamatute viimased leheküljed hakkavad kätte jõudma, saavad veel enne üle igavikuläve astumist viimase võimaluse tehtu üle järele mõelda ja meelt parandada. Annaks ainult Jumal seda armu. Nagu Jeesus õpetas oma jüngritele olema julged tunnistajad maailmas, nii saame ka meie läbi igapäevase töö olla tema tunnistajad. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas (Mt 10:32).
Meie suurim väärtus on meie töötajad
Teatavasti ei ole hooldekodude maine Eestis üldse mitte kiita. Lugusid õnnetutest, hooletusse jäetud vanainimestest näeb meedias päris tihti. Peamine põhjus selliste olukordade tekkeks on töötajate puudus. Teadsime juba alustades, et vajame meie elanikele inimväärse elu pakkumiseks väga palju suure südamega, hoolivaid töötajaid, kuid me ei olnud selleks valmis, et nende leidmine ja hoidmine võib nii suureks väljakutseks osutuda. Meie missioon – toetada eakate soovi elada täisväärtuslikku elu, lähtudes terviklikult inimese ihu, hinge ja vaimu vajadustest – on väga kõrge ning kõik ei tulegi sellega kaasa. Kuid tahame kõikide nende töötajate eest, kes meiega sarnaselt mõtlevad, hästi hoolt kanda, pakkudes neile vaimselt ja füüsiliselt raske töö tegemisel meeskonna tuge ja koolitusi, mis neid aitavad. Ka meie kui uskliku tööandja kohustus on oma töötajaid armastada selle armastusega, millega Jumal meid on armastanud. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud (1Jh 4:19).
Igale päevale piisab oma vaevast! 
Ootused kiiresti elanikega täituvast Eluringikeskusest olid suured – sisseseadmislaenud vajavad tagasimaksmist ja tühjana seisev maja ei maksa töötajatele palka ega loo vahendeid hooldustarvikute ostuks. Kuid täiesti uue ettevõtte alustamine ja selle sisseseadmine hooldusmaastikul võttis aega, samuti usalduse loomine. Uued elanikud saabusid majja rahulikus tempos. Sama vaevaliselt leidsime endale töötajaid. Palvetasime, ootasime, lootsime imedele, heitsime meelt, parandasime meelt, küsisime eestpalveid. Ehkki küll murelikud, ei andnud me kunagi alla. Kuid kõige selle välise ebakindluse üle oli suur Jumala rahu ja seesmine kindlus. Püsisime Jumala tõotusel: Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda (1Ts 5:24). Tema toob meile elanikud, tema toob meile töötajad, tema tagab meile vahendid. See ei ole mitte meie, vaid Jumala projekt.
Eluringikeskuses elab oktoobri alguse seisuga 135 elanikku, mitte ühtegi vaba voodikohta enam ei ole. See on number, mis veel mitmed kuud pärast esimeste elanike sissekolimist tekitas meis kummastust, kuidas need inimesed küll kõik meie juurde jõuavad. Aga jõudsid. Täna on Eluringikeskus hooldekodu, kuhu tahetakse oma emad-isad ilmtingimata tuua, ja ei kuhugi mujale. Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast (Mt 6:34).
Ühel meelel
Neis eelpool kirjeldatud võitlustes ei lasknud me kordagi oma palvekätel langeda. Kuid usus, et lahendused saabuvad pea, vajasime siiski väga eestpalve tuge. Meie suur väärtus ja eesõigus on olla osa EKB Liidust ‒ suurest usklike kogukonnast. Selle saime selgeks juba oma esimeste töökuudega. Aga mitte ainult, sest meie eest ei palvetanud mitte üksnes baptisti-, vaid ka teised kogudused. Oleme Jumala armust saanud palvetuge ja toetust nii luterlastelt, metodistidelt kui ka adventistidelt. Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed (Rm 12:5).
Nii kasvab ja areneb Eluringikeskus. Nagu Jumal on andnud elusloodusele DNA sisse tungi kasvada ja areneda, kanda vilja, nii on Jumal selle pannud ka meie sisse. Eluringikeskus on alguse saanud Jumala kogetud armastusest ja selles elujõus me ka täna kasvame. Sõltumata tingimustest, sõltumata oludest on Eluringikeskuses vägi kasvada, trotsida tuuli ja torme, trotsida vastupanu. Meie eesmärk ei ole lihtsalt kasvada, vaid jagada välja seda, mis on meie olemuses, meie DNAs – Jumala armastust. Armastust elanike ja nende lähedaste, armastust töötajate ja üksteise vastu. Seda oleme teinud kogu möödunud aasta jooksul ning teeme aina rohkem, sest see on, kelleks meid on kutsutud. 
