3/2010 Heldus Kajaste, Oleviste koguduse pastor
Aastapäevalistega rõõmustas kaasa ja tegi pilte Heldur Kajaste
Kui ma pool tundi enne aastapäeva tähistamisürituse algust kirikusse jõudsin, käis elu nii sees kui väljas juba täie hooga. Parajalt kenake järjekord lookles väljas ja meie „turvavend" Rein Mäeots püüdis seal kokkutulnuid järjekindlalt organiseerida. Mitte kõik kogunejad ei olnud kodutud ja mitte kõik ei olnud mehed. Võis silmata ka lastega perekondi.
Üks väljaanne kirjutas hiljem, et „kes ette trügis, saadeti viisakalt rivi lõppu, purjuspäi kohale tulnud kupatati armutult minema". Arm siiski ei puudunud, sest veidi hiljem võis kirikus kohata üsna paljusid, kellele külmarohi oma mõju avaldanud oli... Ometi möödus kõik ilma vahejuhtumite ja vahelesegamisteta.
Esimene, keda kiriku hoovil nägin, oli Jaan Arder, kes sirutas suurte riideid täis kottidega oma abikäe puudustkannatavaile. Ja tänu Jumalale, tema polnud mitte kaugeltki ainus!
Kirikusse sisenedes püüdsid kõigepealt pilku toiduaineid täis lauad ja nende ümber askeldavad naised nii meilt kui lihtsalt „linna pealt", kes heast-paremast toidukotte komplekteerisid. Hiljem oli kuulda, et need kadunud vähem kui minutiga. Kiriku teises otsas püüdsid pilku aga ebakiriklikult „rõivastatud" kirikupingid, mis oma ajutistele anastajatele uusi peremehi ootasid.
Käärkambris avanes veelgi kenam pilt – toidulauad muutusid Sirje Nordeni, Riina Oskari ja mitmete abiliste käte all aina rikkamaks ja kaunimaks, ning pidevalt kogunes moona juurde. Meie vend Ivo Rand tõi hommikul 400 viineri- ja 400 lihapirukat. Nägin daami, kes tuli, kotis 10 kg küpsetisi. Tegelikult oli ühte-teist toodud juba mitu päeva. Ja kiriku telefonid olla helisenud pea vahetpidamata. Oleviste haldusdirektor Üllar Kuusk: „Juba eile õhtul peale 10-t tulid inimesed, ajasid oma autod lumehange ja ruttasid küsima, koogid käes, et kustkohast me kirikusse sisse saame". Meie kiriku perenaine Eha Apri rääkis, kuidas südant soojendas kõige enam see, et inimesed tulid juba hommikul kuumade söökidega. Üks pere tuli pannkookidega, õunamoosi purk kõrval. Üks keskealine tõi suure kasti isetehtud kuumi pelmeene. Toodi kuumi pirukaid, mis tähendab, et inimene pidi tõusma vara, et seda kõike valmistada... See kõik kõneles linnarahva hoolivusest. Oli neidki kalleid inimesi, kes alles siis, kui üritus lõppenud oli, oma toidu- või riidevaruga kohale jõudsid. Kuid nendegi heategu ei jäänud kasuta.
Kirikusse sisenejaid tervitas Riina Vändre isiklikult, jagades ürituse kava ning sooja ja julgustavat naeratust. Mõni sai ka kallistuse osaliseks. Tervituse ja hea sõnaga astusid rahva ette vanempastor Siim Teekel, Kersti Põldamaa Tallinna Sotsiaaltöö Keskusest, vaimuliku soovi edastas pastor Ülo Niinemägi. Muusika tõid kuulajateni Reet Linna, Are Jaama, Jaanika Sillamaa koos ema Kaariga ning Indrek Vainu. Liigutav polnud see üksnes kuulajaile. Fotoaparaat tabas pisaraläike ka näiteks Jaanika Sillamaa silmanurgas...
Saajateks ei olnud sel päeval aga mitte üksnes abivajajad, vaid ka abistajad. See, kuidas taoline teenimine inimesi endi muudab, leidis äramärkimist ka Üllar Kuuse sõnades. Meie koguduse vend Toomas Vebel, kes riideid jagas, selgitas seda aga järgmiselt: „Süda on avardunud. Nagu Paulus ütleb, et avardage oma süda. Süda ongi avardunud, armastust täis. See on see, mida Jumal ütleb, et aidake teie ja jootke januseid..."
Kui kaamerad, abivajajad ja enamus rahvast lahkunud, leidsin ma korraga pinkide vahelt ürituse peamise mootori Riina Vändre. Ei, mitte enesega rahulolevalt jalgu puhkamas, vaid pange ja lapiga pinke nühkimas. Pärisin temagi arvamuse järele. „Tundub, et me ei lahenda probleeme mitte vaesust leevendades, vaid linlasi kaasates ja linlased on olnud väga tublid. Hakkasime rahvast üles kutsuma poolteist nädalat tagasi ja kohe hakati pärast seda tooma." „Kas oled harjunud juba selle kõigega või puudutab see sind igakord erinevalt?" – „ Puudutab erinevalt küll, sest iga kord areneb see minu jaoks millekski suuremaks. Kui varem mõtlesin, et me peaksime koguduse keskel üksteist kasvatama ja mitte ainult pingis istuma, vaid ka inimesi aitama, siis nüüd mulle tundub, et me saame ühiskonda paremaks muuta." – „Kust saad sa sellise energia?" – „Jumala käest, see on küll tõsi, ma tunnen seda ja tajun erakordset võidmist!"
Keegi kirjutas sellest koosolemisest meedias järgmist: „Astusin sel päeval esimest korda Oleviste kirikusse. Uksel koheldi kõiki väga hästi. Kõik olid oodatud ja kõigile oli koht selles kojas. Kodututest enamuse moodustasid mehed. See naine oli nagu päike või jumalanna nendele inimestele. Kontsert oli väga ilus ja sõnavõtud samuti. Võitlesin sisimas endaga, et mitte lahinal nutma hakata. Kodutud olid puhtad ja korralikult riides. Annetusi oli küll jah väga palju. Loodan, et kõik abivajajad said just seda sealt, millest neil puudu oli. Samas aga endamisi mõtlesin, et kuhu nad lähevad peale pidu. Kus on see koht? Kus on nende kodu? Silme ette tuli telk lumes või siis mahajäetud majad, maa-alused käigud. Reaalsus – kodutud või pigem inimesed, keda võime aidata. Tänan vastuvõtu eest!"
Ajakirjandusest olen lugenud, nagu korraldanuks Riina Vändre Oleviste kirikus vastuvõtu kodututele nimelt alternatiivina presidendiballile. Ometi ei olnud see kaugeltki ei Riina, Oleviste ega hooliva linnarahva vastuvõtt. Selle korraldas Kristus, kes neil päevil paljusid oma käepikendusena kasutas – väljendamaks armastust ja hoolivust. Ning nagu ütles meie vanempastor Siim Teekel – ei olnud see kaugeltki mingi alternatiiv, sest Oleviste ürituselt võinuks igaüks, kes väga tahtnuks, ka presidendiballile jõuda. Iseasi, kas neid värskelt omandatud rõivastes ka sisse oleks lastud...
Küsisin mõnelt külastajalt, milline oli tema mulje. „Kas puudutas midagi südant ka peale riiete ja söögi? Kas see, et taoline üritus toimub kirikus, toob Jumala ka lähemale?"
Priit (40): „Loomulikult! See toob rahu südamesse, sellepärast et rahu siin elus on kõige tähtsam. Minu otsene mulje on väga meeldiv..."
Valmar (54): „Olin kunagi miljonär, nüüd olen paadialune. Minule kui praktiliselt mõni kuu elust väljas inimesele, ütleme otse välja – väga tore! Südant puudutas loomulikult, ma ei oska seda sõnades väljendada. Jäägu Oleviste alati nii tubliks!"
Viktor (21): „Tuju tõusis. Enne mõtlesin ainult halvast, siin need kadusid. Elan eilsest varjupaigas." Nähes minu käes mikrofoni, tahtis ta aga ise midagi küsida: „Ma otsin oma lihast isa, võib-olla selle abil õnnestub, ma olen orb..."
Ühel härral oli rohkesti kriitikat valitsuse aadressil: „Rahvale on vaja lähemal olla mitte sõnaga, vaid teoga. Mul on väga häbi selles riigis elada... Loomulikult käib siin igavene krabamine, kandikud saavad kiiresti tühjaks – inimesed tahavad süüa..."
DSC_7142 Muusikud Jaanika ja Kaari Sillamaa, Indrek Vainu ja Reet Linna, tagaplaanil Üllar Kuusk.
DSC_7208 Söögipoolis ei jätnud kedagi külmaks ja sama võis öelda riiete kohta
DSC_7291 Piret Ehavald oli üks neist, kes teenis abivajajaid avardunud südamega.
