KUS on KES. Seminari visioonipäev Nuutsakul

11/2015 26 visioonipaev nuutsakul
Einike Pilli, KUS rektor

Väga lihtsalt öeldes on visioon lugu sellest, miks me olemas oleme ja millised me tahame tulevikus olla. Selleks et ühtlustada seda arusaamist seminarist, kogunesid liidu juhatuse, vanematekogu ja õppejõudude esindajad koos üliõpilastega 20. oktoobril Viljandimaale Nuutsakule.

Ideid kogumas ja sõnastamas
Vahel öeldakse, et „kalal on raske kirjeldada vett, milles ta ujub”, sest see on ta ainus kogemus. Et mõtestada oma lugu ja saada julgustust tulevikuks, külastas seminari rahvas Viljandi Gümnaasiumi hiljuti valminud hoonet. Hoonest, kus oli palju uuenduslikku, oli veelgi mõjusam lugu, mida jagas kõigepealt seminari vilistlane ja noorsootöö õppejõud Urmo Reitav ning seejärel kooli direktor Ülle Luisk. „Nad armastavad oma õpilasi,” oli kõige lühem ja tabavam kokkuvõte, mida kuulsin. Seda oli näha ruumis, suhetes ja kuulda vestlustes.

Kui Nuutsakule jõudsime, oli lõunalaud juba kaetud. Pealelõuna läks kiiresti. Aruteluringis unistati, milline on seminar tulevikus, ja kaaluti, mis meil unistuste täitumise märkidest puudu on. Selle kaardistamise juures tuli mõelda, mis on sümptomid ja mis neid põhjustavad tegelikud probleemid.

Üheks äratundmiseks oli, kui palju mõjutavad kogudused ja seminar üksteist. Kui seminar ei tegele koguduste tegelikele küsimustele lahenduste pakkumisega (probleem) ega õppijate vaimuliku kasvu jõulise toetamisega (probleem), on ootuspärane, et õppijate hulk ja rahaline toetus koguduste poolt on väikesed (sümptomid). Ja vastupidi – tavaliikmete nõrk piiblitundmine ning osadus Jumalaga (probleem), kui see kombineerub nõrga jüngerlusega koguduses (probleem), toob kaasa nõrgalt motiveeritud õppijad (sümptom).

Millist lugu me räägime?
Seminari õppejõud Toivo Pilli küsis kohalolijatelt, millist lugu tahame seminarist jutustada. Võib ju Jeesuse elustki rääkida erineval viisil. Esimene võimalus on selline: „Jeesus ei kutsunud teda järgima just eriti võimekaid õpilasi. Nad olid pikaldased uskuma, nende seas lahvatas aeg-ajalt võimuvõitlus. Nagu selgub muutmise mäe sündmusega seoses, ei suutnud nad inimesi aidata ega tervendada. Ja lõpuks löödi Jeesus risti ning jüngrid jooksid laiali.” Isegi kirjakohti võib sellise loo toetuseks tsiteerida.

Aga sedasama lugu saab rääkida ka teisiti: „Jeesus kõndis maa peal, muutes põlatute elu, tervendades haigeid, õpetades rahvahulki ja aidates inimestel oma suhteid korrastada. Ta saatis oma jüngrid välja kahekaupa teenima ja kui nad millestki aru ei saanud, oli ta nendega kannatlik. Ta uskus nende võimesse õppida ja areneda. Kuigi jüngrid olid Jeesuse ristisurma ajal segaduses, said nad varsti uue väe ja jõu, millega nad evangeeliumi ja Jumala lähedalolu tervendavat sõnumit levitasid.” Kummale loole sarnaneb meie poolt räägitu?

Sõnad hakkavad elama oma elu. Ei ole ükskõik, milliseid sõnu me kasutame. Me saame valida oma sõnu ja nende mõju. „Ma olen otsustanud, et ma räägin seminarist usu ja lootuse lugu. Ma keeldun rääkimast uskmatuse ja ükskõiksuse lugu,“ lõpetas kõneleja.

Lugu seminarist
Päeva lõpuks jõudsime ühisele arusaamale, et tahame jutustada oma sõnade, tegude ja suhtumisega seminarist,
kus kõik kogevad Jumala ligiolu ja tegutsemist ning saavad küpsemateks inimestena;
mis aitab areneda usul, mis otsib mõistmist ning põhineb teadmistel, mis vaimustavad ja on abiks koguduste teenimisel;
mis on tuntud kokkuhoidva sõpruskonnana, kus üliõpilased ja õppejõud toetavad üksteist usus ja kutsumuses;
mis kasvatab pühendumist ning igatsust teenida Jumala rahvast ja kogukonda Eestis ja laiemalt;
mille lõpetajaid tuntakse säravate jutlustajatena, hoolivate hingehoidjatena ja innovaatiliste tegijatena, mis iganes valdkonnas nad töötavad;
milles mõistetakse, et KUS on KES, sest seal õpitakse järjest paremini tundma elavat ja tegutsevat Jumalat ennast, mitte ainult ei arutata tema üle ja tema kohta.