04/2016 
Innar Kruglov, KUSi arendusjuht
Fotod: Helari Hellenurm. Kaev.net
Mõnikord on elus nii, et meil on küsimused ja mõtted mõnel olulisel kristlikul teemal, kuid meil ei ole kohta ja võimalust nende esitamiseks. Võib-olla on meie ümber ühekülgne arusaam, võib-olla jääb puudu Piibli tundmisest, aga võib-olla mõnda teemat oma sõpruskonnas igaks juhuks ei puudutagi. Ingliskeelses kultuuriruumis öeldakse, et toas on suur elevant, kelle olemasolust kõik teavad, aga keegi ei räägi. Seepärast otsitigi KUSi kevadkonverentsil „Elevandituba – kristliku tõe relevantsusest ühiskonnas” tasakaalu jumaliku tõe ja nüüdisaegse ühiskonna arusaamade vahel.
Teemasid käsitleti peamiselt arutelu vormis, kus olid kaasa rääkima kutsutud eri seisukohtade esindajad. Seminari rektor Einike Pillil ja arendusjuht Innar Kruglovil oli omavaheline „kihlvedu”. Esimene arvas, et kohale ei tule piisavalt inimesi, teine pakkus, et tuleb üle saja. Konverentsi lõppedes oli Innar kindel, et Einike viib ta välja kooki sööma.
Konverents algas reede õhtul ülistus- ja eestpalveteenistusega. Kuulsime lugusid sellest, kuidas erinevate eluvaldkondade esindajad elavad välja kristlikku tõde oma kontekstis. Evelin Põldsaar, kes töötab ämmaemandana, tunnistas, kuidas tal on olnud võimalus mitmete meditsiinitöötajatega rääkides kehastada Jumala üleloomulikku väge.
Teisena kuulsime tuntud Eesti luuletajat Joel Markus Antsonit, keda teatakse tema luulevideote kaudu, millest tuntuim on „Metanoia” (vaata Teekäija, 1/2015). Tema jagas sellest, kuidas ta on jõudnud oma loomingu abil paljudeni, kellel muidu poleks kristlusega mingit kokkupuudet. Samas oli konverentsil osalejatel võimalus kuulata ka Joel Markuse loomingut, mida ta esitas spoken word stiilis.
Kolmandana jagas oma lugu ettevõtja Margo Nõlvak. Ettevõtluses on pidev oht teha kompromisse oma usu ja veendumustega. Margo aga rõhutas, et ainus viis selles valdkonnas kehastada kristlikku tõde on lõpuni ausaks jääda, isegi siis, kui see tähendab väiksemat kasumit või koguni kahjumit. 
Viimase loona kuulasime Eesti Ekspressi tuntud ajakirjaniku Toivo Tänavsuu nägemust kristliku tõe relevantsusest ajakirjanduses ja ühiskonnas. Toivo on asutanud vähiravifondi „Kingitud elu“, mille kaudu on kogutud üle miljoni euro, et toetada vähihaigete ravi Eestis. Ta kutsus kuulajaid üles toetama fondi, mille abil saab kinkida lisaaega vähihaigetele, et nad võiksid kohtuda Jumalaga, ning toetajatele, et oma südant avades võiksid nad samamoodi kohtuda Jumalaga. Pärast õhtust programmi oli tore näha, kuidas toetuskarp eurodega täitus. Konverentsil osalejad said kristliku tõde kehastada sealsamas, avades oma südame, et toetada neid, kellel seda kõige rohkem vaja on.
Kõik lood olid erinevad, kuid sellegipoolest moodustasid need sidusa terviku, mis julgustas publikut oma usku tõsisemalt võtma ja seda oma kontekstides praktiliselt välja elama. Pärast palvetati nelja-viie-liikmelistes gruppides. Oli näha, et Jumal tegi tööd nii konverentsi korraldusmeeskonna kui ka publiku seas.
Konverentsi teisel päeval toimusid erinevad mõttekojad.
Mõttekojas „Igal perel oma saladus” arutlesid Einike Pilli, Karita Kibuspuu ja Peeter Roosimaa osalejatega, millised on õnnelikud ja Jumalale meelepärased perekonnad ning kuidas seda õnne hoida. Ühiselt leiti, kui oluline on üksteist kuulata, õigel ajal abi küsida ja oma suhte nimel võidelda.
Mõttekojas „Kuhu on kadunud eestlaste väärikus” räägiti väärikusest, mis tegelikult tuleneb väärtustest. Pole väärtusi – pole ka väärikust. Väärikus on seotud ka kangelaste ja eeskujudega, keda eesti rahval ei tundu praegu väga olevat. Meil puuduvad kangelased, sest meil pole väärtusi, mille nimel elada ja surra. Nimetati veel seda, et väärtuse- ja väärikusetunnet võiksid tekitada ka esivanemate maa ja talu, vana-vanaisa tehtud mööbel ja muu selline, mida ei osata laiemalt väga väärtustada. Jõuti tõdemuseni, et kristlike peredena saame kehastada neid väärtusi ja väärikust, et ka meie laste sõbrad ja nende pered võiksid sellest osa saada. Teemat arutasid Erki Tamm, Andres Jõgar ja Allan Lilleorg.
Üks populaarsemaid mõttekodasid oli „Mehed, naised ja Jumala start-up”. Amanda Palmiku juhtimisel keskendusid Toivo Pilli, Joosep Tammo ja Peeter Roosimaa meeste ning naiste rollidele kogudustes. Enamus aega kulus Piibli kahe põhilise kirjakoha (1Kr 14 ja 1Tm 2), mis koguni käsivad naistel koguduses vait olla, üle arutamisele. Ühiselt jõuti siiski tõdemusele, et Jumala plaan on kaasata oma riigi töösse nii mehi kui naisi. Looja on andnud paljudele meie koguduste naistele tugevad teenimis- ja juhtimisannid, mida nad peaksid sarnaselt meestega kogudusetöös rakendama. „Mina olen väike tüdruk. Mida ma suudan teha?” küsis Amanda mõttekoja lõpus. „Ja siis ütles Jumal mulle: „Sina oled küll väike tüdruk, aga mina olen suur Jumal.”“ Pisarad selle suure Jumala väikese tüdruku silmades ei jätnud kahtlust – Jumala kutsumus – nii meestele kui naistele – on väga isiklik asi. 
Mõttekojas „Omad ja võõrad” räägiti sellest, et Piibel ütleb selgesti, et me peame võõrastesse hästi suhtuma, sest oleme ise ka olnud võõrad Egiptusemaal. Enamik osalejaid olid sellega ilmselt ka nõus, aga tekkis küsimus, kas armastus maksab ka meile midagi ning kus on see piir, kui selline armastamine meile endale nii palju maksma läheb, et oleme ise ühel päeval võõrad omal maal.
Toimusid ka arutelusessioonid. Kokku laekus osavõtjatelt üle kolmekümne küsimuse, millest enamikku ka käsitleti.
Esimeses arutelusessioonis osalesid Peep Saar, Jakob Remmel ja Joosep Tammo, väitlust suunas Laura Remmel. Arutelu oli väga sisukas. Muu hulgas räägiti koguduse relevantsusest ühiskonnas, puudutati ristimisküsimust ja räägiti ka sellest, kuidas peaks suhtuma koguduses sellistesse inimestesse, kes ei esinda traditsioonilist peremudelit.
Teises arutelusessioonis osalesid Meego Remmel, Peeter Tamm, abielupaar Einike ja Toivo Pilli, arutelu juhtis Innar Kruglov. Mõned küsimused, millega tegeleti, puudutasid inimese vaba tahet ja ettemääratust, Püha Vaimu andide toimimist tänapäeva kogudustes ning vallaliste naiste paljusust kogudustes. 
Konverentsi lõpuks oli puudutatud mitut „elevanti“, millega me oma kogudustes silmitsi seisame. Avatud ja soe õhkkond ning sisukad arutelud jätsid paljudele tunde, et toimus midagi erilist. Kohalolijad said kogeda Kristuse tööd nii neis endis kui ka koguduses laiemalt. Väga tähtis oli, et sai rääkida teemadest, millest muidu ei räägita. Usume ja palume, et Jumal saab toimunut kasutada ja oma kogudust jätkuvalt üles ehitada.
Kevadkonverents „Elevandituba: Kristliku tõe relevantsusest ühiskonnas” toimus 8.–9. aprillil Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Seminar alustas kevadkonverentsi traditsiooniga eelmisel aastal. Siis oli konverents lühem ja rohkem tähelepanu pöörati ühele konkreetsele teemale: „Mina Jumala tulevikus”.
