Asenduskristlus ja asendusevangelism

05/2016 27 kutsekoolis 1
Einike Pilli, KUSi rektor

Kevadel (EKB Liidu 360 liikme seas) seminari üliõpilase Mart Oksa poolt läbiviidud uuring näitas, et koguduseliikmetel on ühtsed ja väljakujunenud uskumused. See tähendab, et uskumine tuleb juba enne kuulumist ja areneb edasi koguduse tegevustes aktiivselt osaledes. Sama kehtib kristliku moraaliõpetuse järgimise kohta, nii palju kui seda saab inimeste endi ütluste põhjal otsustada. Selle üle on põhjust rõõmustada!
Pilt ei ole päris samasugune kordusuurimuse „Elust, usust ja usuelust” teistest konfessioonidest vastanute puhul. Sealt selgub, et kuulumine võib olla ka enne uskumist ning see ei käi sugugi alati kaasas usuliste praktikate ja kristliku arusaamaga moraalist. Uurijad on seda nähtust hakanud kutsuma asenduskristluseks. Selle järgi paistavad koguduste liikmed lootvat, et kirikuõpetajad ja koguduse teised töötegijad usuvad ja elavad kristlasele kohast usuelu nende eest.

Selles võrdluses võiksime rahul olla, aga meie Liidu viimaste aastate uuringud ja statistika vihjavad teisele murekohale – asendusevangelismile. Kogutud andmed (näiteks ristimiste statistika) ja arvamused (näiteks hariduskontseptsiooni uuring või koguduste tagasisideuuringud) näitavad, et evangeelne töö on üks meie nõrgemaid valdkondi. Inimesed tunnistavad, et nad kutsuvad harva oma tuttavaid jumalateenistustele ja räägivad nendega Jumalast.



Asendusevangelismi tunnuseks on professionaalsete misjonäride tekkimine ning lootus, et koguduse juhtkond või mõned evangelistianniga inimesed teevad ära põhilise töö ja aitavad mittekristlastel leida Jumalat. Suurt rõhku asetatakse evangeelsetele erisündmustele, kus vaimulikud täidavad eestpalvetaja rolli. Niisugune viis mõelda viitab professionaliseerunud kristlusele, kus läkitus „minge kõike maailma” kehtib vaid vähestele. Olukorra iroonia on lisaks selles, et just „vaimulikel professionaalidel” on kõige väiksem kokkupuude nendega, kes Jumalat otsivad ja vajavad.

Pakun mõned põhjendused evangeelse vastutuse kriisiks: 27 paarisvestlus 1
Meie endi koormatus „selle maailma asjadega” ja vahel ka koguduse programmidega pärsib suhet Jumalaga, millest igasugune evangeelne vägi välja kasvab.
Senine viis evangeeliumi kuulutada ei toimi meie kontekstis enam hästi ja uut pole leitud.
Inimesed leiavad Jumala pigem pikaajalise kontakti kaudu usklikega ja see on aja- ning energiamahukas. Tihti on inimeste elud nii segi pööratud, et pelgame nendega püsivaid suhteid luua.

Kuidas jõuda asendusevangelismi juurest „kõigi usklike poolt kehastatud hea sõnumini”?
Otsime ise rohkem ja sügavamalt Jumalat ning tema poolt toodavat ülikülluslikku elu. Teeme Jumala tegutsemisele rohkem ruumi oma kogudustes.
Näeme vaeva oma kogudustes ja kogukondades armastavate suhete loomisega, isegi kui oleme erinevad. „Sellest tunnevad kõik...” ütleb Jeesus.
Oleme kohal inimeste keskel ja nende eludes. Kuulame neid ja otsime võimalusi neid tähendusrikkalt teenida. Teeme vastutustundega tehtud argitööst vaimuliku teenimise viisi.

Mul on unistus. Õieti kaks. Esiteks, et Jumal toimiks niiviisi meie igaühe elus, et inimesed hakkaksid küsima: „Ma tahaksin ka omada sellist elujulgust ja rõõmu. Kuidas on see võimalik?” Ja siis, et Jumal oleks meie kogudustes kogetav nii, et linnas ja külas inimesed küsivad üksteiselt: „Kas te teate, millal ja kus nad kogunevad? Ma olen kuulnud, et seal Jumal tegutseb.”
Sest just nii levis evangeelium esimesel sajandil ja siin ei ole midagi muutunud.