Palveteekond „Jõudejõud” Läänemaal

09/2016 27 n6va rannal

Hindrek Taavet Taimla, Võru Elupuu kogudus

Nõva mändide vahel sai 18. augustil kokku umbes jüngritearvuline grupp, et võtta ette vähemalt kaks matka, mõlemad matkad koos teejuhiga. Üks nendest oli käia üle kuuekümne kilomeetri ilusas Läänemaa looduses, järgides grupijuht Heli samme, teine retk oli see inimkonna pikim – inimese enda hinge sisse, järgides „Südameteuurijat, kes teab, mis Vaimul on mõttes” (Rm 8:27).

Kui füüsiline teekond kulges esmalt pikkade ringidega, siis vaimsel rajal lõigati kohe kõige tähtsama juurde: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga ja oma ligimest nagu iseennast!” (Mt 22:37; Mk 12:30; Lk 10:27). Kõndimine toimus vaikuses, aga peatused tehti just selle suure Kristuse käsu hinge-tõmbamiseks.

Einike Pilli ja Meego Remmel jagasid vaheldumisi vaimulikke mõtteid, mõtisklusi, harjutusi ja juhtisid vestlust. Esimese päeva käimispausidel võttis keha kiirelt vastu mustikad, pohlad ja ühiselt jagatud šokolaadisaagi – ning seedis võib-olla natuke aeglasemalt neid vaimulikke mõtte-maiustusi. Põhjuseks see, et eestlane peab päevamured ikka lõpuni mõtlema, enne kui Issanda kaetud laua taha istub. Palverännaku üks olulisemaid eesmärke on ju ka seesmiselt jõuda igapäevaelu-suminast metsavahele, kus linnukesel pole muret.

Igal õhtul ootas meid pika retke järel korralik õhtusöök ja saun – mida sa, eestlase hing, veel ihkad? Üksteisele esialgu võõrad teelised leidsid ennast ühise perena, jagades hiliste õhtutundideni oma eludest, koos naerdes, võib-olla ka nuttes. 27 rooslepa kabel

Märkimisväärne oli vastuvõtt Nõva Püha Olevi koguduse ja Silja Silveri poolt. Rännulised õppisid Jumala armust, mis on saatnud vanimat mandril olevat puukirikut ja selle hooldajaid. Reisi lõpupoole peatusime Peraküla ja Rooslepa pühakodades.

Meie palverännaku sisse mahtus ka 25 vabaduseaasta tähistamine 20. augustil, mille puhuks oli külla kutsutud Eesti katoliku kiriku apostellik administraator Philippe Jourdan. Piiskop tuletas teelistele meelde, et palverännaku puhul on oluline aduda, et meie tõeline kodu ei ole siin. Meid on pandud küll majapidajateks Jumala loodu üle, aga me oleme teekäijad, möödumas mööduvast ja suundumas igavikulise poole.

Mis puutub taasiseseisvumisse, siis Jourdani hinnangul peab eestlane hindama ja kasutama kingitud vabadust ning oma loomusele omapärast analüüsi rikastama usu ja usaldusega.
Viimaseks päevaks palverännakul olid mõlemad matkad, nii sisemine kui väline, edukalt kulgenud. Nii vaikuses kui füüsises hakkasime pärale jõudma. Mererannal palverännakust jagades oli mitmete huultel julgustus ja tõdeti, kui väga sellist kogemust vaja on.

Kallis lugeja, julgustan sind võtma aega, et aega võtta. Mitte ainult üksi, vaid koos ligimese ja Jumalaga. Kuulatama ja kõndima Eestimaa ilusas looduses. Kulu on ainult kalorid, aga tulu võib olla igavikuline.
Ristiinimesel on oluline kogeda sama, mida jüngrid Emmause teel: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis“ (Lk 24:32). Loodan siiralt, et kogeme seda õigeaegselt.

Pühendan allaoleva luuletuse meie väiksele palverännakule Läänemaal, oma kallile õele, kes mind kutsus, ja teistele kaasteelistele.

Olgu metsas või mere ääres, olgu vaikuses või ligimest-kuuldes
Südameteruurija teab, mis Vaimul on mõttes
Olgu väsinult või rammutäis, olgu õnnelikult ringikäind
Parim viis on silmad üles tõstes
Kuigi inimesed erinevad, olukorrad rõõmsad-kurvad
Südameteuurija teab, mis Vaimul on mõttes
Jumalat armastanud, inimest kui iseennast
Palveränduri tee ei lõpe.