Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel

02/2017 26 3reformatsiooni
Innar Kruglov, KUSi arendusjuht

Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Akadeemiline Teoloogia Selts korraldasid 10. jaanuaril ühiskonverentsi „Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel”.

Vabakirikud tunnetavad vajadust märgata kristlikus elus ja kuulutuses järjepidevust ning ajaloolisi juuri.

16. sajandi usuliste ja ühiskondlike protsesside laiemat konteksti vaadates märkame, et lisaks protestantlikele uuenesid ka katoliiklikud ja anabaptistlikud usuliikumised. Nii võime rääkida ühe asemel lausa kolmest erinevast reformatsioonist.
Kuid asi pole ainult ajaloolises tagasivaates, vaid ka selles, kuidas kirik tänapäeval uuenduste keskel elab, neid algatab või stabiilsust loob. Sellepärast oli konverentsil tulevikku vaatav alateema „Evangeelium muutuste keskel”.
Ettekandjate ja osalejate seas oli nii luterlasi kui baptiste, nii üliõpilasi kui õppejõude. Päeva lõpetas külaline Christian Hofreiter Austriast. Isa Miguel jäi kojusõitvast lennukist maha ja seetõttu käsitleti ka katoliku reformatsiooni värve ja varjundeid Priit Rohtmetsa ja Toivo Pilli sisuka arutelu käigus.

Priit Rohtmetsa (TÜ ja UI) teemaks olid luterliku reformatsiooni aastapäevad. Tema sõnul on need sageli olnud identiteediloome aluseks. Siis võetakse reeglina kokku see, kuhu on varasema perioodi jooksul jõutud. Samal ajal avaldavad tähtpäevad mõju kiriku tulevikule. Läbi sajandite on juubelitel võetud kokku luterluse taotlusi ja arengut: Martin Lutheri isik; vastandumine katoliiklusele, ent samal ajal oikumeenilised motiivid; poliitilised ja ühiskondlikud mõjutegurid; luterlik (kirja)kultuur; vabanemine riigi eestkostest ja reformatsiooni sõnumi järjekindel mõtestamine.
Toivo Pilli (KUS, IBTSC) avas radikaalse reformatsiooni iseloomulikke jooni 16. sajandil ja nende tähendust tänapäeva kontekstis. Ettekandja rõhutas, et igas usuliikumises on konstante ja katkestusi. Eelnevast võetakse mõndagi üle, samas antakse edasi uusi rõhuasetusi. Vabakirikud, kes vähemalt vaimses mõttes on saanud mõjutusi anabaptistidelt, on altimad muudatustele ja näevad oma autentsust kohaliku koguduse osaduses. Samas tunnetavad nad vajadust märgata kristlikus elus ja kuulutuses järjepidevust ning ajaloolisi juuri.

Meego Remmel (KUS) väljendas veendumust, et päästeks piisab armu kuulutamisest ehk evangeeliumi kõnelemisest, aga evangeeliumi levikuks ja jumalariikliku elureaalsuse loomiseks on vaja armu välja elada – kehastades ja tehes seda, mida Jeesus on käskinud. Jumalanäoline elu – imago dei – on võimalik armu läbi saadud usust edasi tegude juurde minnes. Jumal loob sotsiaalse reaalsuse sidusates elusuhetes ja Vaimu vili avaldub isikuomadustes ning tegevustes ehk sotsiaalsetes praktikates, mis veenavad ja lõimivad.

Liina Kilemit (UI ja TÜ) nimetas põhjusi, miks inimestest saavad tänapäeva Eestis kristlased ja ühe või teise koguduse liikmed. Ta tõdes, et põhjusi on palju ja need on väga mitmekesised. Kirikutel on oluline neid teada, et osata inimesi paremini kõnetada. Eriti tähtis on see ajal, kus valitseb kõikvõimalike vaimsete õpetuste ja maailmavaadete virr-varr. Ettekandja on uurinud kristlikke kogukondi ja teekondi, kuidas nende liikmed on jõudnud kogudustega liitumiseni.

Ain Riistan (TÜ, KUS) tõdes, et aeg-ajalt saavad eksitused uue teadmise allikaks. Kolumbus julges oma avastusreisi ette võtta sellepärast, et tema andmetel oli maakera palju väiksem. Martin Luther jõudis Rooma kirja eksegeesides reformatoorse taipamiseni, milles ta kandis keskaegsed vagadustaotlused üle juutidele, kellega Paulus vaidles. Juudid täitsid tema arvates käsku selleks, et armu saada, sellisele käsuvagadusele vastanduski printsiip sola gratia (ainult armust). Armu osas oli Lutheril õigus, ent juutide osas eksis nii tema kui ka suur hulk hilisemat protestantlikku eksegeesi.

Ettekanded on järelvaadatavad: http://kus.tartu.ee/materjalid/konverentsid/.