09/2017 
Elina Kivinukk, KUSi IV kursuse tudeng
Kooliaasta alguses on midagi pidulikku ja kohmetut. Õppijas on elevus eesoleva pärast ja samas kohmetus, kas kõigega ootuspäraselt hakkama saadakse. Lapsevanemates on kaasaelamine ja ometi kerge ärevus. Facebook täitub kooliaasta alguses rõõmsate perepiltidega ja klõpsudega naeratavatest lastest, kellel aabits käes ja gladioolid üle pea.
Ka Kõrgema Usuteadusliku Seminari avaaktusel augustis on tunda nii pidulikkust kui kohmetust. Kohmetult hoiavad kohaliku koguduse liikmed oma ridadesse, seminaristid oma väljakujunenud gruppide kaupa teistesse. Seminar alustas koos Viljandi baptistikogudusega ühisel teenistusel, meeles pidamaks, et õppeasutus on mõeldud eelkõige kogudustele. Kõik õppurid tulevad erinevatest kogudustest ja ka koolist saadud oskused viiakse oma kodukogudustesse tagasi.
Pidulikult antakse esmakursuslastele üle matriklid. Sel õppeaastal on alustanud 13 uut õppurit kooliteed: Lev Bannikov, Triin Kasemaa, Jaanika Kišunas, Ragne Kivimets, Triin Lillep, Alland Parman, Edite Supe, Arvi Tael, Karin-Liis 
Tambaum, Gerli Kai Traksmann, Rait Tõnnori, Sirli Vaher, Anneli Võso. Tuldud on suurematest ja väiksematest kogudustest, Tartust, Tallinnast, Pärnustki. Veidi kohmetult küsitakse üle üksteise nimed, hobid ja seminari sattumise lood.
Avateenistusel seavad seminari rektor Einike Pilli ja kirikuajaloo õppejõud Sven-Joonatan Siibak oma jutluse keskmeks pidusöögi, kuhu kõik on kutsutud ning kus oodatakse ka kutse edasijagamist. Pidusöök hakkab refräänina saatma kogu edasist sessiooni, mis jätkub Nuutsakul esimeste loengutega. Targemaks saab mentorluses ning kirikuajaloos, mõtlemisainet pakuvad Piibli hermeneutika, eksegees ja sotsiaalse proaktiivsuse küsimused. Nuutsaku sessioon aitab pisikesel seminariperel kohmetusest üle saada nii palves, ülistusõhtus kui kirikuloo suurkujude müsteeriumis, saunast rääkimata.
Kui seminari tervet sessiooni vaadelda piduliku söömaajana, siis toob lauale igaüks seda, mis tal on – mõnel on veel pirukas jahtumata või toob vaid taigna, lootes seda koolis edasi küpsetada, olgu see Sõna jagamisoskus, ülistusõhtu juhatamine, tunnistuse jagamine või eestlaulmine. Iga õppur on kutsutud kasvama ja toetama teisi tudengeid nende kasvamises.
Aga endiselt on seminari pidusöögile kutsutud ka tulevased tudengid. Mis iganes põhjusel sel aastal kellelgi sisseastumine ei õnnestunud, siis huvilised on alati seminari oodatud, kas sessioonides toimuvatele ülistusõhtutele, vabakuulajaks üksikutesse ainetesse, täiendkoolitustele või Kutse Kooli. Kutsetest lähemalt http://kus.tartu.ee/.
Laud on kaetud, õhus on pidulikkust ja kohmetust. Teeme tänupalve ja istume lauda. Kooliaasta on alanud.
