Seminaris jagati Uue Testamendi tõlgendamise võtmeid

05/2018 26 fred hansen
Kaur Paldre, KUSi tudeng
Fotod: Ragne Kivimets.

Heade asjadega harjutakse ruttu ära. Juba viiendat aastat KUSis õppides on mulle mõned head asjad iseenesestmõistetavaks muutunud. Loomulikult toimub maikuu õppesessioon Nuutsaku puhkekeskuses. Loomulikult saab seal linnast kaugel metsa sees puhata, saunas käia, järves ujuda, koos Jumalat ülistada ja üksteise lugusid kuulata. See on ju täiesti normaalne? Ja loomulikult on seal kõigil kolmel päeval Uue Testamendi tõlgendamist õpetamas mees, kelle tarkus ületab tudengite oma nii umbes seitsmekordselt (pidades meeles, et arv seitse sümboliseerib täielikkust).

Külalisõppejõud Fred Hansen TCMI Instituudist ütles, et mida rohkem ta on õppinud, seda enam ta on mõistnud, kui vähe ta tegelikult teab. Seda olen tarkade meeste suust ka varem kuulnud. Kui suur tarkus annab õiguse öelda „Ma tean vähe“, siis peaksin mina end vist päris targaks pidama, sest Hanseni teadmistele ei küündi ma ligilähedalegi! Aga natuke targemana tunnen end nüüd peale sessiooni küll.

Keeleteadlase taustaga Hansen rõhutas, et Piibel on tekst ja selle tõlgendamisel kehtivad samasugused reeglid nagu iga teise teksti puhul. Teksti õigeks mõistmiseks on oluline teada selle liiki. Uues Testamendis leiame peamiselt kahte liiki tekste – jutustusi (narratiive) ja kirju. Narratiivide hulka kuuluvad evangeeliumid (ja Apostlite teod) ning kogu ülejäänud Uus Testament (sh Ilmutuse raamat!) langeb kirjade kategooriasse.

Hansen õpetas, et evangeeliumide mõistmiseks tuleb hoida meeles, et igal jutustusel on kulminatsioon, kus leitakse lahendus mingile probleemile või konfliktile, ning see lahendus või vastus ongi narratiivi peamine mõte. Oluline on, et see tuleb alati välja dialoogis või otsekõnes. Teksti tähenduse määramiseks annavad olulisi vihjeid ka inimesed, koht, aeg või muu kirjeldav informatsioon. Tähele tuleks panna korduvaid fraase ja sõnu, metafoore ja paralleele teiste piiblilugudega. Olulise suunise jutustusele annab evangeeliumide puhul ka esimene peatükk, kus autor annab mõista, mis on teksti mõte. Selle meetodiga tuleks liiga subjektiivsete tõlgenduste vältimiseks läheneda igasugustele jutustavatele tekstidele.
26 naermas
Uue Testamendi mõistmiseks on lausa möödapääsmatult tähtis teada, kuidas sel ajal kirju kirjutati ja loeti. Kõik kirjad järgisid põhilist struktuuri: sissejuhatus, keha (ingl body) ehk sisuline sõnumi osa ja lõpetus. Sissejuhatuses märgitakse ära saatja ja vastuvõtja (tõlgendamisele aitab kaasa nende omavahelise suhte mõistmine), millele järgnevad tervitus ning tänu ja palve. Kogu kirja kõige olulisem osa on just see tänu ja palvete osa, mis eelneb vahetult kirja kehale, sest seal on alati ülevaade teemadest, millest juttu tuleb, ning seeläbi ka autori eesmärk kirja kirjutamisel. Kõige raskem on määrata, kus lõpeb kirja keha ja algab lõpetus, kuid tõlgendamise seisukohast ei ole see nii oluline kui sissejuhatuses kirjutatu. Lähemalt uurisime 1. kirja tessalooniklastele, mille peamiseks sõnumiks on lootus, ning Ilmutuse raamatut, mille tõlgendamise võtme leiab esimese peatüki salmidest 5b–8.

Kokkuvõttes oli sessioon minu jaoks väga kosutav! Olen tänulik võimaluse eest õppida, puhata ja mitmete tudengitega paremini tuttavaks saada. Järgmine „Nuutsaku sessioon“ toimub augusti lõpus. Kas tuled ka?