Talutubadest linnakirikutesse ehk miks õppida teoloogiat?

August 2019 26 1einikene
Einike Pilli, KUSi rektor

Mõnikord on kuulda ütlemist, et teoloogiline haridus ei olnud Eesti vabakoguduste alguloos tähtis. Et meil oli talutubades ise Piiblit lugenud meeste siiras usk ja sellest piisas, et evangeelium leviks ja inimeste elud muutuksid. Küsisin järele meie liidu ajaloo ja identiteedi uurijalt Toivo Pillilt.

Toivo vastas: „See ei vasta tõele. Juba meie liidu koguduste algusaegadel sada ja rohkem aastat tagasi oli teoloogia õpingutel ja teoloogilisel mõtlemisel väga oluline koht. Andres Tetermann, hilisem vaimulik juht, uuris Uut Testamenti nii saksa kui kreeka keeles, et paremini mõista ristimise tõde ja tähendust. Konverentsidel arutati teoloogilisi küsimusi, mõnikord põhjapanevaid teemasid, mõnikord elu-olulisi asju. Adam Podin käis misjonikoolis Inglismaal, ja Hamburgi seminaris õppisid vahetult pärast esimest maailmasõda Karl Kaups, Johannes Lipstok ja teised. Oli küll tähtis – ja seda nii mitteformaalse kui formaalse õppimise mõttes.“

Siiras piibliuurimine talutubades oli samuti teoloogiline tegevus.

Aga miks peaks tänapäeval, kui nii palju jutlusi, artikleid, „podcaste“ ja raamatuid on saadaval, ikka veel teoloogiat õppima? Selleks on kaks olulist põhjust:
1. Teoloogia on kogukondlik, mitte individuaalne tegevus.
2. Meil on vaja „tõlgendusraamistikku“, millest lähtuvalt kõike muud mõista.

Vabakiriklik teoloogia ei ole kunagi isoleeritud personaalne harjutus. See on üksikkristlaste, üksikkoguduste ja koguduste liidu (ning selle õppeasutuse) ühine otsing Jumala sõna ja Vaimu eneseilmutuse järele. Üksikkristlasel on vaja kogukonda ja kogudust, üksikkogudusel on vaja koguduste osadust ja ühist usuliikumist, et Jumalat ja tema tegutsemist paremini mõista.

Teoloogiat ei saa importida. Lõpuks pole meie rahvast valusalt räsinud ja siiani halvasti mõjuvad ristisõjad muud kui teoloogiline imperialism. Või uus-kalvinistlikud „immigrandid“ või nende jüngrid, kes püüavad siinsetele kogudustele võõraid arusaamu jõuliselt ette kirjutada. 26 2konverents kus
Ei, teoloogia peab olema loodud kohapeal, kohalike koguduste ja usklike palvetes, aruteludes, tunnistustes, lauludes ja jutlustes. Ja kui kogudustesse kogunenud usklike usuväljendused inspireerivad koguduste liidu ühist teoloogia sõnastamist ja õpetamist, on see meie kõigi ühiselt loodud teoloogiline arusaam Jumalast. Seepärast on tõeline teoloogia loodud kohapeal, konkreetses ajas ja ruumis, kohalike inimeste poolt, Jumala sõnast ja Vaimust inspireerituna. Tõeline vabakiriklik teoloogia on nii kogukondlik kui kontekstuaalne.

Aga kas me ei võiks lihtsalt lugeda Piiblit ja elada selle järgi? Ilmselt oleme kõik kokku puutunud sellega, et ühte ja sama kogemust tõlgendavad inimesed erinevalt. Seesama juhtub ka ühte ja sama Piibliraamatut lugedes, eriti arvestades, et see koosneb kuuekümne kuuest eri ajal kirjutatud ja eri stiilis raamatust. Tegelikult ka need, kes ütlevad, et nemad ei tõlgenda, tõlgendavad ometi. Nad valivad lihtsalt need tekstid, mida nad oma sõnul ei tõlgenda. Mida segasemaks lähevad ajad, mida enam levivad „uue vaimsuse“ ideed ja hägused variatsioonid, seda enam vajame selgeid teetähiseid. Rääkimata igasugustest imporditavatest kristluse piirimaadele jäävatest tõlgendustest. Seepärast vajame oma usuliikumise tõlgendusraamistikku, millega Piiblit lugeda ja kõike muud kuulata.

Ühel võimalikul tõlgendusraamistikul on kolm tasandit või kontsentrilist ringi. Esiteks, need arusaamad ja õpetused, mis meid seovad kogu kristliku maailmaga, kõigi kristlike koguduste ja kirikutega. Neid nimetatakse dogmadeks. Dogmade hulka kuulub usuväide, et Jumal on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Et Jeesus on inimeseks saanud, neitsist sündinud Jumala Poeg, kes lunastas ristil surres ja üles tõustes pattulangenud inimkonna. Dogmaks võib pidada ka, et ülestõusnud Kristus rajas maa peal oma koguduse, kes on kutsutud ja läkitatud kuulutama pattude andestust, armu ja igavest elu kogu maailmale, muutes nii inimelusid kui ühiskondi. Kui kristlik maailm kaotaks ühised dogmad, kaoks kristluse unikaalsus kõigi teiste uskude seas. Kaoks kristluse olemus.

Kõige keerulisemaks läheb asi kolmandal tõlgendustasandil – kui tegu on arvamustega.

 Järgmine tõlgendusraamistiku tasand on õpetused (ingl doctrine). Õpetused on midagi, milles kristlikud kirikud võivad olla eri meelt. Näiteks kas ristitakse lapsi või täiskasvanuid; kas sõjas võetakse relv kätte või mitte; kas abielu on sakrament või inimeste lubadus, millele vaimulik õnnistust palub; kas preestritel on eriseisus või kas nad võivad abielluda; kas pühaõhtusöömaaeg on mälestussöömaaeg või armulaud – ja mida see tähendab. Neid näiteid on palju enam. Teoloogiaõpingud aitavad mõista nende erisuste olemust ja põhjuseid ning õpetavad argumenteerima, miks on meie kogudus just selline: ristides isikliku usu peale Jeesusesse, paludes õnnistust abielu üle, julgustades Jumala teenimist terve vaimuliku perekonna ja kogukonnaga ning uskudes, et inimese ja Jumala vahele ei ole tingimata vahendajat vaja. Ja mida me seejuures võime õppida teistest kristlikest traditsioonidest.

Kõige keerulisemaks läheb asi kolmandal tõlgendustasandil – kui tegu on arvamustega. Oleme vabakiriklik liikumine. Seepärast on igal usklikul vabadus ja vastutus oma elu küsimused, mis pole dogmaatilise ega õpetusliku iseloomuga, ise Jumala ees ja Piiblit lugedes selgeks mõelda ning palvetada. Millist tööd teha ja kellega abielluda? Mitu last saada ja kuidas seda saamist reguleerida? Millises koguduses oma kutsumust teostada ja kuidas panustada? Kuidas otsustada nendes kristliku elu teemades, mille kohta Piibel selget juhist ei anna? Õigupoolest olen juba nende asjade loetlemisega subjektiivne… niisugune loetelugi on arvamus… 27 arvamus dogma

Nigel Wright, kellelt selle kolmetasandilise jaotuse olen laenanud, on öelnud, et ilma dogmaatilise ühtsuseta kaotab kristlik kirik identiteedi, valmisolekuta aktsepteerida õpetuslikke erinevusi kaotab ta ühtsuse ning eriarvamusi tolereerimata kaotab ta vabaduse. Ja lisab, et fundamentalistid kalduvad olema need, kelle jaoks kõik on dogma, ja teoloogilised liberaalid on need, kelle jaoks kõik on arvamus. (N. Wright 2018)

Viimaks, meie liidu liikmete enamus ei ela enam maakohtades ega kogune talutubades. Nii laiema ühiskonna kui kitsamalt koguduse liikmete hariduslik tase ja tööalane mitmekesisus on muutunud. Küsimus pole ainult doktorikraadides ega vastutusrikastes töökohtades. Küsimus on arukas eristamis- ja mõtlemisvõimes; jutlustes, mis on värsked ja vaimulikult toitvad; Jumala Vaimu hääle eristamises kõigist teistest, ka enda sisehäälest; juhtimises, kus kaasatakse ja julgustatakse suurt hulka kogudusest; evangeelses innukuses, millest jõudu saades evangeeliumi arusaadavalt meie ajastu keelde tõlkida.

Küsimus on, kas me oleme piisavalt alandlikud, et üheskoos, siin ja praegu otsida Jumala parimat tahet ja seda välja elada? Sest õppimistahe ja -püüdlus pole midagi enamat kui otsus anda Jumalale oma parim.