Otsing

Juuni 2022 59 michael kisskalt
Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees (2Kr 5:17–21).

Kallid vennad ja õed, ma usun, et need sõnad näitavad meile Jumala südant. Tahan, et me mõtleksime Jumala südamelöökidele.

Jumala südamelöögid on topeltlöögid. Kõigepealt tugevam löök ja siis veidi nõrgem. Esimene löök on Jumala kuulutus meile: „Ma olen sind lepitanud.“ Ja siis tuleb vaiksem järellöök: „Mina läkitan nüüd sind lepitustööd tegema.“

Soovin, et täna kuulaksid sa hoolega neid Jumala südamelööke, nii et neist saaksid ka sinu südamelöögid.
Kristlastena usume lepituse Issandasse, kes tuleb meie juurde armastusega ja läkitab meid välja armastuse saadikutena. Iga inimene tahab elada harmoonias, lepitatud olekus. Meie Looja teab, et meil on sellega suuri raskusi, ja seepärast tulebki Jeesus meie keskele, et saaksime lepitatud Jumala, üksteise ning iseendaga.
Kui kõneleme lepituse teemal, mõtlevad mõned inimesed, et meie peame Jumala ära lepitama. Jumalast mõeldakse siis kui pahasest vanamehest kuskil pilve peal, kes kurjustab meiega, kuna me ei täida tema tahet. Ta on justkui solvunud, et mehed ja naised ei tunne ta vastu huvi, ning saadab karistuseks meie pihta piksenooli. Meie peame omakorda tegema midagi, et teda maha rahustada. Kas see on Piibli sõnum? Kas see on evangeeliumi tuum? Jeesuse sõnum Jumalast loob hoopis teise pildi lepitusest. Lepitus ei tähenda seda, et me peame vihase Jumala maha rahustama.
Olen teeninud viis aastat misjonärina Kamerunis. Seal ma nägin, kuidas kohalikud kardavad oma esivanemaid. Nii nagu kõik inimesed, tahavad ka nemad elada rahuga südames, aga nad pelgavad, et esivanemad – kus iganes nad ka ei asuks – on nende peale kadedad ega lase neil siin maa peal õnnelikud olla. Niisiis tuleb nendele esivanematele ohvreid tuua. Muidugi, tänapäeva Kamerunis ei ole ohvrid enam samad mis muistsel ajal. Sellegipoolest, kui me tulime kokku ja jõime midagi koos, valati esimesed limonaadi piisad esivanemate austuseks põrandale. Niisugused rituaalid olid küll mängulised, aga need näitasid, et elus tuleb säilitada harmooniat lahkunud põlvedega. Lepitus tähendas nende jaoks esivanemate rahustamist –, et nad ei oleks pahased ega kadedad. Ka oma elust teame, et peame sageli moosima inimesi, kes seisavad meist kõrgemal.


Jeesuse kuulutuses aga tähendab lepitus seda, et Jumal armastab meid. Ta tunneb huvi meie väikeste elude vastu. Ta näeb meie kannatusi, näeb, kuidas me teeme vigu, ega suuda leppida sellega, kuidas me oma elu hävitame. Lepitust vajavad inimesed, mitte Jumal. Seepärast algabki imeline lugu sellest, et Jumal saab Jeesuses inimeseks, et olla meie vend ja võtta osa meie elust – kõigi kaasnevate tagajärgedega. Jeesuses laskub Jumal meie elu kõige sügavamatesse kuristikesse. Me ei ole üksi neis jamades, mida oleme tekitanud. Võime võtta kinni tema käest ja väljuda sellest kohutavast olukorrast: minna välja patust, minna välja valust ja minna välja sõjast. Jumal tahab meid lepitada.
Küsimus ei ole õnne saavutamises Jumala lepituse läbi. Sageli oleme ju Jumala suhtes täiesti ükskõiksed. Kuid tema ei lakka meid armastamast. Võibolla mittekristlased tunnevad siinkohal, et see jutt ei käi nende kohta, aga Jumal jääb ikka oma armastuse juurde. Ta tahab täita meie elu selle lepitusega, mis temast välja hoovab.
Mõni aeg tagasi jagas üks meie Berliini koguduse mees oma tunnistust. Ta rääkis oma elust ilma Jumalata, Jumala leidmisest ja sellest, kuidas ta mingi hetk Jumala uuesti kaotas. Lõppude lõpuks aga leidis Jumal ta ikka üles. See mees sai aru, et tegelikult Jumal oli tema kõrval elu kõige kõrgematel ja madalamatel hetkedel. Vahepeal kaotas ta oma pere, kaotas oma töö, temast sai alkoholisõltlane. Kodutuna rändas ta mööda Saksamaad ühest kohast teise – alati pudel käes. Kuskil pargis nägi ta kristlaste rühma. Nad laulsid seal ja ta läks neile inimestele lähemale. Seal seistes tundis ta erilist armastuse õhkkonda. „See oli esimene kord minu elus, mil ma tundsin, et Jumal armastab mind päriselt,“ ütles ta tagantjärele.
Tema elu kulges samu radu pidi edasi ja alkoholisõltuvus ei kadunud kuskile. Sel mehel oli palju probleeme inimestega, kellega ta kokku puutus. Kord sattus ta Berliinis pingile istuma ja hakkas rääkima naisega, kes tema kõrval istus. See naine osutus kristlaseks ja viis ta kristlikusse kohvikusse, kus mees tundis taas Jumala armastust, mis kristlastest välja hoovas. Ent pudel ei kadunud tema käest.
Hiljem läks mees seadusega pahuksisse ja sattus kohtu ette. Sooritatud kuritegu oleks pälvinud vanglakaristust, kuid kristlased palvetasid enne kohtuistungit, et mees jääks vabaks ja jõuaks seeläbi Jeesuseni. Nähes kõiki neid usklikke, kes meest ümbritsesid, deklareeris kohtunik: „Muidu peaksid küll vangi minema, kuid arvestades vaimulikku õhkkonda, milles sa viibid, ei kaota ma lootust ja jätan su vabadusse.“ Mees oli nii õnnelik, et kohvikusse tagasi tulles langes põlvedele ja andis oma elu Jeesusele.
Mõni päev suutis ta ka alkoholist hoiduda, kuid hiljem langes tsüklisse tagasi. Tema usk haihtus ära. Purjus olles läks ta oma korterikaaslasega tülli, lõi teda vastu pead ja tappis ära. Nüüd oli vanglakaristus juba vältimatu. Niisuguses olukorras mõtles ta, et enam ei ole lootust: Jumal ei saa mõrvarit armastada. Kuid vanglas käisid ka pastorid ja üks neist andis talle lootust, näidates Piibli põhjal, et Jumal ei jäta teda maha. Kui see mees seisis meie koguduse keskel, ütles ta, et on suutnud kuu aega alkoholist hoiduda ja on andnud oma elu uuesti Jumala kätte. Viibinud palju aastaid vanglas, otsustas ta elu uuesti alustada.

Mehe nägu ei pakatanud pühalikust aupaistest – näost oli näha ta valu ja tema pattu. Võibolla ka pisikest lootusesädet, et äkki nüüd läheb paremini. Küsimus teie kogudusele: kas olete nõus võtma vastu kedagi, kes on teise inimese ära tapnud?

Too kogudus ütles talle „tere tulemast“, aga see ei olnud lihtne. Teadsime siis vaid lootust, et Jumal ei jäta teda maha.
Selle mehe tunnistus pani mind mõtlema ka oma elu üle. Mu elus ei ole juhtunud midagi nii dramaatilist, küll aga soovin ma samuti õnnelik olla. Tahan, et mu elus valitseks tasakaal ja mul oleks rahu teiste inimestega. Vahel mulle tundub, et kõik on hästi. Vahel võtab aga kannatus võimust ja ma asun iseennast ja oma õnne lõhkuma, hüpates ühest negatiivsest kogemusest teise. Mõnikord on elu kohutavalt raske, ebaõiglane. Iga elu! Iga elusolend on ohus. Sel hetkel, mil mõtled, et oled ilus, tugev, edukas ja midagi halba ei või sinuga juhtuda, pöördub tuul ühe hetkega. Kasvõi vaadates pilte Ukraina sõjast, mõistame, et õnnetus võib tabada igat elu. Oleme justkui halvatud ebaõigluse ees, kõik asjad kaotavad oma mõtte. Selle ületamiseks vajame Jumala lepitavat väge.
Jeesus kinnitab, et Jumala pilk vaatab meie peale. Ta on huvitatud sinu väikesest elust ja ta teab sinu võitlusi. Jumal on sinuga koos – tunned sa seda või mitte. Ka siis, kui mõtled, et oled teinud midagi nii halba, et Jumal ei saa küll enam sinu kõrval viibida, tea, et Jeesus suri kõige selle kurja eest, mida sa teinud oled. Jeesus kannatas selle valu pärast, mida sina koged ja tunned. Jeesus on meie kõrval, ta puudutab meid, et tervendada. Piibel räägib ka sellest, et Jeesus läks isegi alla põrgusse vabastama neid, kes olid seal. Sinu valu ja süümepiinad sooritatud tegude üle ei saa olla nii suured, et Jeesus sinu kõrvalt lahkuks. Jumal tahab lepitada meid Jeesuses Kristuses. „Mina olen teid lepitanud!“ – see on esimene tugev Jumala südamelöök. Teine südamelöök kajab sellele järele: „Olen läkitanud teid lepituse saadikutena. Nüüd elage välja seda lepitust!“ Mida see tähendab kristlastele ja kogudusele?
Esmane reaktsioon on öelda: Miks mina? Olen liiga nõrk, mul pole piisavalt usku. Mul on liiga palju kahtlusi. Mul ei ole aega. Argielu imeb mu tühjaks kogu mu jõust. Kuidas võin mina olla lepituse käskjalg? Apostel Paulus – tema muidugi. Jumal kutsus teda. Jumal andis talle väe ja jõu. Ta oli suurepärane inimene! ‒ Oled sa selles nii kindel? Paulus oli puudulik nagu meiegi. Lugedes tema kirju, näeme, et tal oli sama palju võitlusi kui teistel inimestel. Ta oli natuke koleerilise loomuga ja kannatas eri haiguste all. Ent Jumal kutsus Paulust ja kasutas teda.
Vaadake ka Korintose kirju. Te näete, et neil oli probleeme. Seal oli palju lahkarvamusi: ühed ütlesid, et neil on teistest rohkem Püha Vaimu, teised ütlesid, et nad on vabad ja võivad elada nii, nagu ise tahavad. Korintose kogudus oli kaootiline, kuid sinna kuulusid väga erilised kristlased. Neile ütles Paulus: Vaatamata teie kildkondlikkusele ja võitlustele, olete te Kristuse käskjalad.
Jumala saadikuks olemine ei tähenda seda, et me kutsume teisi oma headust imetlema. Me kutsume inimesi lepitusele ja osutame Kristuse suunas. Meie ei ole lepituse toojad, meie ülesanne käskjalgadena on osutada Jumalale. Oleks küll väga hea, kui elaksime oma uskumuste kohaselt ning meie kogudustes valitseksid armastus ja harmoonia, puuduksid igasugused lahkhelid. Kas teie kogudus on selline?
Me kutsume üles lepitusele, aga me ei pea lükkama kalevi alla neid probleeme, millega usklike inimestena silmitsi seisame. Kui oleme vihased kellegi peale, siis oleme vihased. Kui keegi väljendab seisukohta, mis on meie silmis vale, peame seda välja ütlema. Otsustav on siiski, et oleme nende murede keskel koos, tunnistades oma patte ja vajadust Jumala armu järele. Muidugi peame andma endast parima, et olla head kristlased. Peame püüdlema selle poole, et elada koos oma kogu- ja osaduskonnaga lepituse vaimus. Kuid me oleme patused, meil on oma piirid. Kui oleme Jumala lepitatud lapsed, siis ütleme: „Jumal, ma olen puudulik, minus on egoismikiusatus, aga sa armastad mind.“ Võime olla lepituse käskjalad vaid siis, kui seisame risti all.
Mäletan esimest kogudust, kus ma pastorina teenisin. Mul oli probleeme teiste kogudusejuhtidega. Olime küll tsiviliseeritud inimesed ega tülitsenud kunagi avalikkuse ees, kuid sellest hoolimata seisis meie vahel emotsionaalne barjäär. Ühel öösel ma nägin und. Kuulsin häält, mis ütles: „Tule, Michael, tule!“ Vaatasin ringi, kes mind kutsub, ja nägin enda ees krutsifiksi. Astusin aeglaselt risti juurde ja Jeesus ütles mulle: „Michael, ma olen sulle su patud andeks andnud. Mine nüüd!“ Selle peale läksin ära. Kuulsin taas häält: „Tule, tule!“ Vaatasin ringi ja nägin venda, kellega olin tülis. Jeesus kutsus mind selle venna juurde. Nägin, et temagi läks risti alla, kus Jeesus ütles talle, et on ka tema patud andeks andnud.
Pärast seda unenägu ma mõistsin: meie vendlus ja omavaheline kooskõla ei seisne selles, et oleme südamesõbrad, kes on alati samal arvamusel. Meil kõigil on oma eksimused, oma patud ja oma tõkked, kuid Jeesus armastab meid, Jeesus kutsub meid ja toob kokku, et teeksime üheskoos tema tööd. Kirjeldatud unenägu muutis minu suhteid selle inimesega. Olla lepituse tooja tähendab näha iseennast koos oma õe või vennaga risti all seisvana, sest Jumal ise vaatab meie peale Jeesuse risti läbi. Kui hakkad ennast ja teisi inimesi Jumala pilguga vaatama, muudab see sinu mõttemaailma. Võibolla praegu näed inimesi või olukordi, kus pole lootust. Aga Jeesuse risti läbi on kõigil lootust: see ongi lepituse vägi ja jõud, mis on suurem kui mis tahes muu selles ilmas.
Jah, halvad uudised killustavad maailma. Nii see ka jääb, kuni saabub Jumala nähtav kuningriik. Kuid Jeesuse risti läbi on meil lootust: nii meie oma elu kui ka oma kaasinimeste elude osas. Kutsun sind täna risti alla. Saa lepitatud! Kuula Jumala südamelööke! Mine ja anna tunnistust lepituse väest! Sinu kõrv olgu Jumala rinnal! Kuula tema topeltsüdamelööke: „Sa oled lepitatud ja nüüd võid olla lepituse käskjalg.“ Vahel oleme nõrgad, vahel tugevad. See ei loe, kuna lepituse vägi on siin. Me ei sunni kellelegi midagi peale, me ei manipuleeri, küll aga kutsume ja palume: „Saa lepitatud Jumalaga!“ Aamen.

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke