Minu KUS, september 2011

10/2011 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika Baptistikogudus, KUSi 1. kursus

Minult telliti muljekirjeldus KUSi avanädalast. Niisiis – mis ma seal tegin, mida nägin ja kuidas tundub? Vastan lühidalt, eestlaslikult ja positiivselt – pole viga.

„Kuidas siis tundub?" oligi muuseas põhiküsimus, mida nädala jooksul mitmel korral esitati. Täiesti tavaline küsimus ju iseenesest, aga ilme oli küsijal seejuures enamasti kuidagi kõhklev ja ärev. Nii mulle tundus. Justkui küsimus kõlaks tõlkes: „Kas lased juba jalga?" Mina ei saa ärevusest aru ja ütlengi tagasihoidlikult, et pole viga. Ega ma teagi, kas küsijad niimoodi kõhklesid. Ma lihtsalt kirjutan, kuidas paistis.

Kas lasta jalga, sest on raske? Jalga tuleb lasta koolist, kus sa ei tunne end rumalana. KUSis tunned end parajal määral ebamugavalt. Saime kohe selgeks, et kreeka keelt omandatakse „kuidagi emapiimaga ja kõrvade kaudu" (tsiteerin õppejõudu), nii et rong on üsna ammu ja väga põhjalikult lahkunud. Vähemalt selles osas, mis kreeka keelde puutub. Aga muidu pole viga. Saame edasi, Jumala abiga.

Pidulik aktus oli meeldivalt hillitsetud, lihtne ja julgustav. Muusika „tuli taevast" (nõnda kõlab esinenud vanamuusika ansambli nimi) ja sõnum Kohilast (tervitan, käe tõstmisega). Pastor Viljar Liht rääkis kõheda, kuid kosutava loo Hesekieli kutsumisest, kui talle öeldi: „Söö ära see rullraamat..." Prohvet sõi ja see oli talle magus nagu mesi. Selle pildiga on meid tänavu õppima läkitatud.

Rebaseid, keda tänavu tervelt kümme kutsikat, selles koolis ei ristita, vaid vaktsineeritakse. Ma ei püüagi seda südamlikku tseremooniat täies mahus edasi anda, kuid väikese vihjena võib mainida, et kulminatsiooniks sain piraka Piibliga maksahaagi ja pisikese muhu pähe. Ema, ära muretse, mulle ei tehtud haiget. See muhk tundus lihtsalt kohane liialdus. Tegelikult hakkas mulle see Piibliga pähe virutamise kujund täitsa meeldima. See võiks olla kujund usuliikumisest, kus vaadatakse ausalt enesesse ja ollakse vahel valmis enda üle elutervelt naerma. Sest tegelikult me niimoodi kedagi ei löö. Või kuidas?

Olen kohanud eelarvamust või pelgu KUSi suhtes, justkui sealne töö oleks miski kuiv vaimu närimine. Ei vasta sugugi tõele. Nii loengud kui üldine atmosfäär on üsna elav ja eluline; otsiva vaimuga. Heaks näiteks olid külalisõppejõu dr Keith Jonesi loengud, kus ta kirjeldas erinevaid kogudusliku elu külgi, tuues välja põnevaid seoseid kiriku ajaloost. Tema käsitlust erinevate vaimulaadide kujunemisest oli huvitav jälgida, samas tõstis ta üles konkreetseid küsimusi meie olukorra kohta. Rõõm oli näha, kuidas ta torkis ja provotseeris parasjagu neid väljakujunenud arusaamu, millel rohkem pistmist meie päritolu ja harjumustega, kui Jeesuse õpetusega. Ühe dr Jonesi väga konkreetse nõuande abielumeestele, mis meie kontekstis väga oluline, tooks eraldi välja ja kirjutaks sellele alla: „Minge koju, leppige prouaga kindel aeg kokku, mille veedate ainult kahekesi. Ja pidage sellest kinni." Me võtame liiga vähe aega selleks, et ehitada üles kõige olulisemaid suhteid. Tuleb teha esimese armastuse tegusid. Seda vajab iga abielu ja iga sõprus. Seda vajavad tegelikult kõik kogudused.

Kuidas mulle veel tundub? Mulle tundub, et KUS otsib oma nägu. Mingi muutus või selle ootus on õhus. See võib olla minu rutakalt subjektiivne hinnang, ehk oli see lihtsalt koolidele tüüpiline sügisärevus, mis sellise mulje jättis. Kuid mine tea ... Ja kui konkreetseks minna ja vennalikult torkida, siis võiks kasvõi kooli hümnist alata. Laulud on muidugi maitseasi ja KUSi „hümn" on tegelikult üks muhe ja vaimukas pala, aga Kristusest pole selles paraku ridagi. Võiks ju olla... Nii mulle tundub.

.