04/2012
KUSis toimus üliõpilaskonna esinduse ümarlaud, millest võtsid osa Risto Nigol, Liina Kangur, Viljar Roosimaa ja Indrek Luide, kes juhtis mõttevahetust. Puudus Eike Vellend, kes on hetkel vahetusüliõpilaseks Rootsis Örebro Teoloogilises Seminaris. Esinduse lahkel loal refereeris ümarlauda Teekäija.
Me kõik tuleme mõneks päevaks erinevatest kogudustest kokku otsekui üheks KUSi koguduseks. Mis on see erinevus? Kas on erinevust üldse?
Risto: Minu jaoks on erinevus selles, et need, kes on siin, tahavad olla Jeesuse jüngrid. Välja elada seda, mida Kristus õpetas. Olla need, kelleks Kristus tegelikult meid kutsus. Koguduses on pühendumine teistmoodi. Seminaris on inimesed, kes on valmis tegema natuke rohkem, valmis astuma kaugemale. Võib-olla veidi radikaalsemalt.
Liina: Tulin siia, kuna tahan saada teoreetilist tugevat baasi ja siis minna praktikasse, sest nii on praktikas haare palju suurem.
Viljar: Ma kogen, et siin ma õpin tegelikult seda, mida ma saan jagada.
Risto: Lisaksin, et KUSis saab küsimusi küsida. Koguduses mitte alati.
Liina: Mina püüan siit imeda kõiki teadmisi nagu käsn ja oma koguduses selle vee välja valada. See on üks asi, mida mina siin tahan teha ja mis mu südame peal on olnud.
Kas teie meelest lõunasöök ja kohvipausid on oma taseme poolest vastavuses sellega, mida me loengutest saame?
Risto: Toidu suhtes olen ma väga valiv ja mul hakkab rahast kahju kui saan toitu, mida ma muidu ei ostaks. Pigem valin toidu kaubandusvõrgust. Toit aga ei ole lõuna ajal kõige tähtsam, vaid oluline on osadus.
Liina: Mina olen rahul. Kuna ma olen vähese söömaga, siis suuri nõudmisi mul ei ole. See haare, mis on akadeemiliselt ning see rikkus, mis on vaimu tasemel, on hindamatu. See on midagi sellist, mida mitte kusagil mujal ei ole.
Seminar saab sellel aastal 90seks, kui aluseks võtta Keila seminar. Kas teil on KUSis jäänud silma midagi sellist, mis võiks/peaks jääma igavesti?
Liina: Arvan, et lähedased suhted õppejõudude ja tudengite vahel ning ühine osadus peavad jääma.
Viljar: Positiivse „kiiksuga" tudengid. Ma mäletan, kui siin õppisid Andres Jõgar, Indrek Luukas, Risto Tamm, Urmas Roosimaa, Peedu Sula, Michael Kirschinger. Nendes oli midagi täiesti teistsugust, mida tänaval ei olnud näha. Nendel oli midagi sellist, mida koguduses tavaliselt ka ei näe. Neil oli selline „ulakas" suhtumine. Aga nende ülekasvamine tähendas katsetada uusi võimalusi Jumala kuningriigis. Viimasel ajal on välja ilmunud tagasihoidlikumad tudengid. Mõneti on see ka positiivne.
Risto: Raske küsimus.
Kui esindus juhiks kooli, mida te siis teeks teisiti?
Viljar: Esmakursuslastele kehtestaksin peale sissejuhatavat loengut mobiiltelefonide kasutamise etiketi.
Liina: Ma arvan ka, et kehtestaksin rangema korra. Kes hilineb, see loengusse sisse enam ei saa. Teeksin ikka mõned valuvõtted. Võtaksin ohjad korralikult kätte.
Indrek: Üsna karm üliõpilaste poolt niimoodi rääkida.
Viljar: Üks neljanda kursuse tudeng ütleb kohe, et nii ei ole võimalik ja nii ei saa.
Kui te täna ei käiks KUSis, mis oleks siis see, mis teid motiveeriks KUSi tulema?
Liina: Nälg tunda oma Jumalat.
Risto: Mind motiveeriks tulema Jumala kutse – ma tahan olla seal, kus tema mind näha tahab. Teine motivatsioon oleks stipendium ja mind motiveerib kindlasti ka rakenduslik kõrgharidus.
Viljar: Tunnen seda, et eesti kristlikul maastikul ei ole kristlikku haridust piisavalt. Samas ma kogen, et Seminar on liiga suur samm üles. Nagu mingi vahepealne kool on puudu. Mu südame igatsus on, et nii kogudustes kui ka Liidus tuleks täiesti teine kool kõrvale, nn kristlase keskkool. Siis ei peaks Seminaris õpetama n-ö keskkooli asju, vaid saaks minna veel sügavamale.
Liina: Palju sõltub ikka sinu enda initsiatiivist, sinu näljast, sinu soovist sügavamalt usuasju uurida.
.
