Urmas Viilma: koguduste mõju noortele peab kasvama

12/2014

Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

1. Õnnistussoovid meie koguduste liidu poolt Sulle, Urmas Viilma, EELK peapiiskopiks valimise puhul! Oleme oma kogudustes palvetanud Jumala juhtimise pärast nende valimiste ajal ja olen kuulnud, kuidas nii mõneski teises Eestimaa kirikus on seda tehtud. Mida Sa kõige enam hindad kirikutevahelises koostöös Eestimaal ja mida Sa luteri kiriku valitud peapiiskopina sellest kõige enam ootad?
Esmalt tahan tänada oma häid usukaaslasi õnnesoovide ja eestpalvete eest! Ilma Jumala juhtimise ja vendade-õdede kandvate palveteta ei jõuaks meist keegi kuigi kaua vastu pidada. Olen näinud suuri muutusi kirikutevahelises koostöös viimase 25 aasta kestel, mil ise olen kirikutööl olnud. Toimunud on üksteisele lähenemine ja usun, et see on suuresti tänu järjekindlale tööle EKN-is. Hindan seda, et avalikkusega suheldakse ühiste sõnumitega ja ühel häälel. See näitab, et kristlased Eesti ühe suurima vähemusgrupina jagavad ühiseid väärtusi ja on oma usus ühe Kolmainsa Jumala lapsed. Loodan, et see jääb nii ka edaspidi. Samas pean oluliseks, et säilitaksime erinevate kirikutena oma identiteedi, eripära ja õpetuslikud alused. Ühisele arusaamisele jõudmine mõnes õpetuslikus küsimuses tuleks konkreetsete lepingute või avalike deklaratsioonidega kinnitada, et mitte tekitada segadust oma liikmete ja ka kirikusse mittekuulujate hulgas. Ehk tuleks täpsustada või selgemalt mõtestada ja kokku leppida oikumeenia-termini kasutamine. Kas iga üritus, kus on osalejaid erinevatest konfessioonidest, on seeläbi kohe oikumeeniline ettevõtmine või on see ikkagi korraldava koguduse või kiriku üritus, kus külalistena osalevad oikumeenilised partnerid ja õed-vennad teistest kirikutest.

2. Ei tahaks isegi küsimuse vormis üle korrata seda paljukäiatud väidet Eestimaa uskmatusest. Samas tuleb tunnistada, et koguduste mõju Eesti ühiskonnas ja inimeste elus võiks olla suurem. Millistest muutustest sa unistad oma kirikus?
Kristliku elu kese on jumalateenistus. Minu unistus on seotud jumalateenistustel osalevate ja seal Jumala sõnast ja sakramendist osa saavate inimeste aktiivsuse kasvuga. Sellele lisaks sooviksin, et kasvaks kristlike koguduste mõju noorele põlvkonnale. Hirmutav on mõelda, et üles on kasvanud juba kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud generatsioon, kes ei ole oma kooliaastatel saanud kõige elementaarsematki haridust usu ja religiooni küsimustes. Rääkimata sellest, et nad oskaksid palves kõneleda Jumalaga või teaksid, kuidas lugeda Piiblit. Kristlikud koolid on siin kindlasti suureks lootuseks, kuid sellest üksi jääb väheks. Pühendunud tööst laste ja noortega sõltub Eesti kristlaskonna ja iga üksiku hinge õndsuse küsimus.

3. Mis võti aitaks säilitada liberaliseeruvas lääne ühiskonnas kirikul oma usukindlust?
Usukindluse saab anda ikka ainult Jeesus. Seda ei saa anda keegi muu, kõige vähem riik oma toe või vahenditega. Me peame püüdma säilitada kirikutena oma autonoomsuse ja ka majandusliku sõltumatuse riigist, sest siis oleme vabad ka vajadusel juhtima tähelepanu ühiskonnas ilmnevatele väärnähetele. Selleks tuleb meil kaasa rääkida muu hulgas ka seadusloomes, et vajadusel ära hoida seadusemuudatusi, mis nihutavad paigast põhiväärtusi või asuvad piirama kirikute ja usklike inimeste südametunnistuse ja oma usu tunnistamise vabadust. Peame säilitama ka õiguse oma laste kasvatamiseks vastavalt kristlikule õpetusele ja piibellikele elupõhimõtetele. Kui saame seda jätkuvalt teha koguduste lasteaedades, koolides, pühapäevakoolides, ei ole olukord päris lootusetu. Kõige olulisemaks kasvatajaks on siiski lapse jaoks kodu. See tähendab, et me ei tohi olla ainult kiriku-usklikud, vaid peame oma palve- ja vagaduselu elama ka oma kodudes ja peredes ning oma usku julgesti tunnistama ka tööl ja usuvõõraste sõprade hulgas. Kogu meie elu peab tunnistama Kristust.